Täna oli jälle täiesti töine päev ikka. Ei mäletagi, millal ma viimati mõtlesin, et hea oli tööl olla. Poolest päevast külastas minu boksi tugev pingepeavalu, mis enam ära minna ei otsustanudki. Uskumatu, et ma niimoodi suutsin adekvaatselt tööd teha, tundsin end küll nagu mingi vati sees. Igatahes väga kehv oli olla. Homme oleme Laglega taas kahekesi ja ilmselt tuleb jälle rabama hakata. Ohjah!
Eilne päev möödus vaikselt, jutustasime Maidu emmega ja valmistusin Tartusse sõiduks. Käisin vaatamas uut ilmakodanikku - õelast. Nii nunnu ikka, kui väike ja kerge ja pehme ta oli, pigistas vahvalt mu näppu ja tudus rõõmsalt. Muide nimeks sai Pärbel, mjaaa :)
Tartusse tulime Vändra kaudu ja vaatasin ka oma väikse pätaka ära. Miks peab olema nii, et ei saa olla koos nendega, kellega hea on ja neid näeb nii harva, kes tegelikult nii armsad ja kallid on? Kurb ja raske on niimoodi, aga samas elu ei peagi ju kerge olema. Hea, et nad vähemalt kuskil olemas on ja neile igal ajal helistada võib, kui igatsus peale tuleb. Loodan vaid seda, et tuleb aeg, kui enam ei pea üksteisest nii kaugel olema.
Muud juttu vist täna siia ei tulegi. Üks mõte küpseb peas, aga sellest kirjutan siis, kui jaksu ja aega rohkem on. Täna seda ei ole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar