Mõtted

Ei teagi, millest võiks alustada. Või millest üldse kirjutada? Asju on palju, millest kirjutada võiks, aga ma ei leia nende sobivaks välja toomiseks ilmselt õigeid sõnu.

Nädal on läinud kuidagi kiirelt. Olen sellest nädalast Tartus olnud ainult kolm päevakest umbes. Jah, reedest kolmapäevani olin Vändras. Koolis ka ei käinud ja nüüd on üks kontrolltöö vaja järgi teha. Aga ma ei põe.. teen ära :)

Vändras sai terve pere üle pika aja jälle kokku. Seekord küll kahjuks sellepärast, et lõplikult hüvasti jätta kalli inimesega. Sellistest asjadest ma kirjutada ei taha. Ütlen vaid seda, et elu on kummaline ja vahest on mõistmatu, miks juhtuvad asjad, mida meil ei õnnestu mitte kuidagi muuta. Haigused annavad meile aega leppida kõige kurvemaga, mis juhtuda võib... ja meelde jäävadki tihti just viimased hetked, mis veedetud selle kalli inimesega, kellel aeg minna on.
Kurb on aga see, et uue armsa ilmakodaniku ootamisel on tulnud hüvasti jätta teise armsa inimesega. Jah, see on elu.

Niipalju siis sellistest mõtetest. Mõtlen tavaliselt selliseid mõtteid vaikselt enda ette ja kirja ei pane. Arvan, et ei saanud paljuks.

Mis ees ootamas?
Teisipäeval annan üle vana häärberi võtmed. Selleks tuleb seal veel üht-teist korda seada ja siis lõpuks ometi on selle asjaga ühel pool. Üritan end kokku võtta seoses kõige sellega, mis puudutab kooliasjadele aja pühendamist. Üks tööpäevakene mahub ka järgmisse nädalasse ja siis reedel loodetavasti sõidan Pärnusse. Ehk läheb ka nii :)

Varsti on käes oktoober ja siis tulevad mitmetel sünnipäevalastel tähtsad päevad. Äkki saab isegi mõnele peokesele.

Õhh.. no mis siis ikka. Venitan siin ja venitan oma juttu nagu ... tõmban otsad kokku ja lähen sätin end teki sisse kerra. Niuniu :)

Mässaja

Ei õnnestu väga kuidagi see tihe blogitamine. Asjatamisi on kuidagi palju, põhiliselt just seoses kooli, töö ja Tiigi tänavalt asjade kolimisega.
Ikka leian ennast aeg-ajalt mõtlemast mõtteid, mis võiksid siiagi kirja saada, kuid siis, kui tekib lõpuks hetk, kus võikski kirjatööd teha, ei ole neid mõtteid enam nii hea väljendada.

Mainisin eelmises postituses, et lähen 19-ndal Vändrasse. Need plaanid on jõudnud vahepeal mitu korda muutuda, kuid tänase seisuga saame ikka kõik reedel Vändras kokku. Mitmes mõttes on see parem variant, kui meie Soome sõit oleks olnud.

Töö juures on praegu nii kreisid ajad. Uued tüdrukud tulevad ja neid on vaja õpetada, see tähendab jälle rohkem tööd ning segadust. Õnneks ei ole kooliga hullu.

Esmaspäeval pidas Gert pidu vananemise puhul. Üldiselt oli üsna normaalne.. kui aint väsimus õhtuti nii kiiresti võimust ei võtaks. Ja eks peab tõdema, et ajad on palju muutunud ja see on muutnud ka inimesi.

Viimasel ajal on Mann mulle mitu korda öelnud, et ma olen ikka mässaja küll. Hormoonid möllavad ja siis ma mürgeldan ning olen kõigi vastu võitlusvaimu täis. Mul on väga hea meel, et meil vahest ikka nii palju nalja saab. Või noh, mis vahest, meil on pidevalt väga lõbus. Üksi oleks raske :) Aitäh, Manni!

Olen siin nüüd jälle peale paari nädalat ja polegi nagu midagi enam kirjutada. Ma peaks ikka järgima seda põhimõtet, et kui mõtted pähe tulevad, siis panengi need kohe kirja. Ma üritan.

Jään ootama nädalavahetust, kui loodetavasti saan natukenegi rohkem tähelepanu ja printsess olla kui muidu :) Heas mõttes muidugi.. ma olen hea printsess.

The End

Bäk ögen

Nonii, september on juba mitu päeva käes ja lubasin ma ju siia ikkagist naasta. Ei kujuta küll ette, kas lugejaid ka jäänud on, sest tean, kui tüütu on käia kuskil blogis ja oodata järgmist postitust. Ma loodan nüüd jälle natukene aktiivsem olla.

Augustikuu läks ilusti kenasti mööda, tegin tööd ja üritasin endaga hakkama saada. Tagasi vaadates ei meenu ühtegi sellist märkimisväärset hetke, mis võiks siia kirja saada. Tore kuu oli ja ilmselt möödus liialt kiiresti, et sellest väga midagi kinni püüda oleks jõudnud.

Olen jälle koolilaps ja õnneks ei ole aineid sel semestril väga palju. See semester jääb mul esialgsete plaanide kohaselt praegu viimaseks, lõputöö ja praktika lükkan natuke kaugemasse tulevikku ja lähen akadeemilisele. See tähendab ühtlasi ka seda, et kolin Tartust päriseks minema Pärnusse. Jah, Tartusse tagasi ikka tulen, sest kooliasjad vaja ikka lõpule viia, kuid elama nii päriseks enam mitte. Sellised on plaanid praegu.. eks aeg paneb ka asjad paika.

Täna tekkis koolis tore nostalgiahetk. Viimati istusime vist Vanemuise audikas baka ajal koos IT-juntsudega, täna olime seal taas. Ja ei ole see ikka endine. Hea on, et on selliseid aegu, mida meenutada.

Mõtlesin täna, kuidas ma tahaks kodutoitu. Meenutasime Manniga häid hetki sellest ajast, kui veel kodus elasime ja ema ning vanaema sööke sõime. Mitte keegi ei oska paremini süüa teha kui minu ema või vanaema :) Ja ilmselt, kui ma kunagi teen süüa oma perele, siis ei ole toidul ka maitse täpselt seesama.... nii, nagu ei ole ema toitude maitse sama, mis vanaema omadel. See lihtsalt on nii.

Muutuseid on mu elus suvega toimunud palju. Kõige värskem neist on muidugi see, et kolisime Tiigi tänava korterist Kalevi tänavale. Põhjus seisneski pigem turvalisemas elupaigas.. ei ole vaja veel üht talve veeta sisse ajava ahju, kärssavate juhtmete ja lekkivate torude pärast muretsedes. Märtsikuuni elan siis Kalevi 10-25 ja siia võib meile alati külla ka tulla, kui Tartus muud teha ei ole :)

Mis siis veel?
19. september sõidan kõigi eelduste kohaselt ilmselt Vändrasse, kuhu kõigi eelduste kohaselt peaks saabuma ka Soome emmed-issid. Ehk õnnestub isegi käia Pärnus ämmal-äial külas :)
Ma ei tea, seal lähevad need nädalavahetused alati nii kiiresti ja sõit Tartusse tagasi tundub olevat viimasel ajal liiga pikk. Õnneks on vahepeal Viljandi, kus ma puhkepeatuse teen ja kurki näiteks näksin. Heh..

Aga ma üritan nüüd mitte üle pingutada peale pikka kirjutamispuhkust ja tõmban selleks korraks otsad kokku. Tahaks väga loota, et ma juhtun siia rutem, kui te arvata oskate ja puhun jälle tolmu ära :)

Seniks saupakaa