Kolime ringi!

Heihopsti, kes veel minu blogi kuskil arhiivis hoiab. Fööniks tõusis tuhast ja meie tegemistest võib lugeda nüüd sellest blogist: http://saviplonnid.blogspot.com/ Jutustamisteni :)

Aeg lõpetada..

Märkamatult on vahetunud aastanumber ja mina pean tõdema, et on aeg sellele blogile siin ilmselt punkt panna.
Eelmine aasta jääb meelde positiivsena: seadsime end sisse ju päris oma kodus. Rõõmuhetki oli palju-palju ja loodetavasti on neid palju ka selle aasta sees.
Aasta algas tegusalt selles mõttes, et kaitsesin ära oma siiani turjal olnud lõputöö ja tegin magistrieksami- tulemuseks magistrikraad. Nüüd küll aitab mõneks ajaks õppimisest ja vahelduseks võiks hakata teisi ka õpetama, kui aeg sealmaal.

Selle aasta kevadel on meie perre oodata veel ühte liiget ja vaimselt juba valmistun kahe väikese lapse emaks olema :) Kõige parem amet maailmas on emaamet.. neid rõõmuhetki ja heldimusmomente ei asenda siin elus miski muu. Väikesed käekesed, mis enne uinumist mu juustes sasivad, otsides niimoodi turvalisust, on ju päeva parim osa :)


Oma tegemistest, nagu näha, ma väga kirjutama ei jõuagi, aga minu tegemised ongi veel paar aastakest ainult emategemised.. enne, kui ükskord tööle naasen. Seetõttu arvangi, et panen oma blogile punkti ja kirjutan ühte blogisse hiljem üles laste tegemised ja vahvad seigad. Vähemasti on vanavanematel, mida lugeda.

Kirjutama võin ju laisk olla, aga lugemas teisi blogitajaid käin kindlasti. Seega loodetavasti lugemismaterjali mulle ikka jagub :) Ilusat seda alanud aastakest kõigile: et oleks ikka palju naeru, nalja ja armastust!!

Fin

Suvest

Esmaspäeval olin magamata, väsinud, aga rahul. Rahul, sest ei juhtu just tihti, et kaks minu lemmikut sõbrannat korraga mind külastavad. Möödunud nädalavahetus see juhtuski. Ootasin kaua, aga ootamine tasus ära. Anni ja Kätrin käisid oma peredega meil külas. Tõsi, Annit näen ma viimasel ajal tihedamini kui Kätrinit, aga vaatamata sellele, et nädalavahetus enne seda meie Annidel külas käisime, oli jälle tore koos olla. Veel toredam on kahe nädala pärast uuesti neile külla minna :)
Tõdesin, et aeg läheb siis, kui kallid inimesed külas on, veel eriti kiiresti, samas on see kõige parem aeg..

Järgmisel nädalavahetusel on lootust jälle kvaliteetaega nautida. Lõpuks saavad siis ehk pidustused ka läbi ja ma saan hakata tegelema tõsiste asjadega.

Suvi on olnud meite kodus palav, pikk ja teguderohke. Vanemad käisid, meie käisime vanemate juures, mõned sõidud mööda Eestit, veesulinad, vihmavulinad, äikesepilved, muud armsad kohtumised, ilusad hetked.. ja läbi ta varsti ongi.
Olen viimasel ajal palju mõtteid mõlgutanud, igasuguseid. Õhtuti, kui saan tunnikeseks omapead jalutama minna, on see vägagi lõõgastav tegevus: lihtsalt mõtlen, mõtlen ja unistan :)
Palju on juhtunud ja juhtumiste käigus olen tundma saanud inimesi, olukordi, mida ei uskunud iialgi tunda saavat. Elus on ju teatud situatsioonid või läbielamised (nii head kui halvad), mille käigus sa mõistad, kes on tegelikult sinu tõelised sõbrad.. Mina väärtustan sõpru ülekõige, aga milleski peab see sõprus siiski ka kajastuma. On õnnelik see, kellel on selliseid sõpru nagu minul :)

Juhtunud on palju, muutunud pole väga midagi.

Sügis tuleb tasapisi, loodetavasti toob kaasa suuri muutusi. Kui ka ei too, tuleb leppida sellegagi.. Praegusel juhul naudin hetki lapsega, kaasaelamist armsatele inimestele minu elus, kodu sisustamist, kokkamist ja perenaiseks olemist. Millalgi saab see perenaiseelu ju läbi, loodetavasti mitte veel niipea :)

Elust

Paar kuud on möödunud nagu naksti ja üht-teist on vahepeal muutunud. Mõtlesin, et tulen annan natukene aru ka :)

Kõige suurem muutus meie elus on kindlasti see, et 14. mail ööbisime esimese öö meie oma päris kodus. Nüüd oleme siin juba mõnusalt sisse elanud ja hakkan rahu-vaikusega harjuma. Siin on elu nagu maal.. linnud laulavad, vihmaga on väljas värske metsa lõhn, ümberringi on vaikus ja rohelus. Enne, kui siia elamurajoon tehti, oli siin mets ja sellest ka see metsahõng. Muidugi tänu sellele on siin ka liiga palju minu jaoks neid putukaid-mutukaid, aga kannatan ära :)
Üks õhtu käisin jalutamas ja kaks kitse kappas üle aasa.. no mida veel tahta, eksole. Vaikselt kõpitseda on meil siin palju, aga oma pesa on ikka oma pesa. Meile võib vabalt külla ka tulla.

Kooliga on asjalood nii et vaikselt tegelen otsade kokku tõmbamisega. Millalgi suvel õnnestub ehk lõputöö ära kaitsta, praegu teen neegritööd, millalgi hakkan kirjutama ka.

Vahepeal said Annist-Sandrist lapsevanemad ja loodetavasti lähiajal õnnestub pisike oma silmaga üle vaadata. Muidu ükskord ta ei olegi enam nii pisike :) Ümberringi on sõbrannadel titebuum lahti läinud.. Vahepeal toimunud Maidu juubelipidustustel oli rasedaid kohal kogunisti kolm. Iseenesest on see hästi vahva ja mul on sõprade üle ainult hea meel.

Meie laps ikka kasvab ja teeb oma naljakaid tegusid. Viimase aja eluke ongi veerenud kolimishõngus (ja eeltöödes selleks), lõputöö hõngus, lapse kasvatamise hõngus (nagu juba viimane 1+ aastat) ja muud väga ei olegi. Juunis algab Maidul puhkus ja juulis tulevad minu vanemad puhkusele.
Siis ehk sõidame maale ja puha.. Mis jaanide ajal saab, ei kujuta ette praegu.

Ongi vist lühike ülevaade vahepeal toimunust. Eks kui mu elus mingeid suuri muutusi toimub, tulen jälle tagasi. Lugemisteni!

Polegi ilmvõimatu..

Oh sa poiss, hallitama läinud siin see värk!

Olen jah unarusse jätnud oma kirjatüki puhtalt sellel põhjusel, et niivõrd palju tegemisi on olnud. Lapse kõrvalt praktikal käimine on ikka mõnusalt hea päevatäide.. muuks väga aega ei jäägi.
Leidsin praegu hetke, kui laps magab ja minul tunnid ette valmistatud, ning pajatan kärmelt, mis vahepeal muutunud on...

Praktika saab järgmisel nädalal läbi. Kümme nädalat uusi emotsioone, muljeid ja kogemusi ongi seljataga. Alguses tundus küll, et lähen lõhki ja võtsin endale vist söömiseks liiga suure suutäie, kuid kui juba sisse elasin, harjusin elutempoga kenasti ära. Viis nädalat veetsin viiendas klassis matemaatikateadmisi jagades ja viis nädalat üheteistkümnendas klassis ikka matemaatikat õpetades. Kogu kümne nädala vältel olin rakkes lisaks veel kahes kaheksandas klassis arvutitunde läbi viies.
Ilmselt seetõttu, et tagasiside ja emotsioonid nõnda positiivsed olid, taipasin praktika käigus, et see ongi just see, mida ma tahaksin oma elus edasi teha. Mulle meeldib see töö ja tundub, et mul on ka annet selle jaoks :D .. kuigi jah, see mõte võib muutuda vast sel hetkel, kui saan endale klassi, kuhu enam teist korda tagasi minna ei tahaks. Eks elu näitab, kuidas asjad kujunema hakkavad.
Paralleelselt praktikaga olen ikka lapse kasvatamisega ka tegelenud ja aasta on imekiirelt selles osas möödunud. Emme olla on supervahva, olen seda ennegi öelnud :P

Haigused tabasid lõpuks meie pisikest ka, kuid õnneks oli tegemist vaid nohuga ja ühepäevase palavikuga. Oligi siiani kuidagi väga hästi läinud selles osas.
Nojah, tegelikult olime vahepeal paar päeva Tallinnas Merimetsa haiglas ka. Saime terve perega omale noroviiruse ja kuna olime just Annil-Sandril Viimsis külas, kui Miia seisund halvenema hakkas, siis viidigi meid Tallinna haiglasse, kus esimene öö oli jube, sest mul endal oli ka okseralli käsil. Õnneks tuli teisel päeval mulle juba eluvaim sisse ja jaksu juurde lapsega tegelemiseks. Sanitarid olid seal küll sellised, et võta üks ja viska teist.. jubejube.
Nüüd on see juba unustatud ja loodetavasti pikaks ajaks :)

Kolinud me veel ei ole, aga julgen öelda, et aprillis peaks see kindlasti juhtuma. Palju enam teha ei ole, aga mõtlesin, et köögimööbli võiks ikka ära oodata ja siis ei tohiks miski enam kolimist takistada. Ei viitsi väga mässata seal, kui korralikult süüa, nõusid pesta ja teab mida teha ei saa.. Asi see kuu aega siis veel oodata pole :)

Niiet, kallid sõbrad, kui oleme ära kolinud, võita hakata järjest meil soolaleival käima :D Kõik on vägagi oodatud, kes tulla tahavad :)

Muud väga muutunud polegi. Varsti algab kevad ja loodetavasti läheb millalgi soojaks ka. Märts on põnev kuu osalt seetõttu, et meenuvad emotsioonid, mis eelmisel aastal samal ajal mind valdasid ja teisalt seetõttu, et seeaasta saab neist emotsioonidest osa mulle väga kallis inimene.

Mis muud kui ilusat kevadet, kui see ükskord kätte tuleb ja lugemisteni ;)

Kokkuvõtete aeg

Ongi aeg teha väikene tagasivaade nüüd juba eelmisele aastale ja meenutada, mida kõike see endas peitis.
Oli see ju meie endi (1985-aasta) Härja-aasta.

Eelmisesse aastasse jäi minu elu kõige suurem saavutus- Miia. Esimesed kuud aastas olid täis ettevalmistusi ja põnevat ootamise aega. Väikese põngerja sünd seadis rütmi terveks ülejäänud aastaks. Minust sai emme ja minu tundemaailma lisandus tundeid, mida varem kogenud ei olnud.
Tegelikult jäi 2009-ndasse aastasse päris palju titauudiseid ka sõpradelt-tuttavatelt. Lahe!

Suvi oli erakordselt soe ja möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti. Väikene mõttepaus- avastasin, et sel aastal ma sättisin sisse end ju Pärnus ka.. oma väikeses pesas. Üürikas küll, aga esialgu sobis see ka :)
Sügis-talvine aeg väga mingeid olulisi muutusi ei toonud. Meist said majaomanikud ja 2010-aastal saavad meist ehk juba ka päris oma kodu elanikud.

Kuskil ma väga ringi ei reisinud ja mingeid suuri ettevõtmisi ei sooritanud. Olin lapsega kodus ja tegelesin tema kasvatamisega. Küll aga õnnestus aasta jooksul vastu võtta mitmeid külalisi ja näha armsaks saanud inimesi, keda kaua näinud ei olnud. Aastale pani toreda punkti Ergo naisevõtt, millest ma ise kahjuks osa võtta ei saanud, aga eriline sündmus minu jaoks oli see siiski.
Kokkuvõttes võin öelda, et oli edukas aasta. Selles oli palju rõõmu ja erilisi hetki. Olen tänulik ka kõigile nendele inimestele, kes selle aasta väga eriliseks aitasid teha.

Mida ootan 2010-ndalt aastalt?
Tahaks kevadel ülikoolist sääred teha.. ja seoses sellega on üsna suur osa aastast ka sisustatud.
Heh, tegelikult ma loodan, et erilisi hetki toob kaasa ka alanud aasta. Rohkem üksteisemõistmist, sallivust ja armastust!

Ilusat alanud aastat, mu sõbrad!

veel selles aastas

Laupäeval, kui Rimisse üritasime minna ja selgus parkimiskoha leidmise võimalikkuse puudumine, jõudis mulle kohale, et jõulud hakkavad tulema. Inimesed teevad ikka oma jõuluostud ju viimasel nädalavahetusel :P
Mul veel jõulutunnet ei ole.. võib-olla, kui kuusk toas oleks, siis ehk võtaks asi rohkem ilmet. Loodetavasti ikka mingi tunne lõpuks peale tuleb. Need on meie esimesed jõulud kolmekesi. Seda, kus me need veedame, praegu täpselt ei teagi.. eks selgub viimasel hetkel.

Jõulude peatsest lähenemisest annab märku ka asjaolu, et mu vanemad tulid Eestisse vähe pikemaks ajaks. Võtame ette mõned sõidud Vändra kanti ka.
Täna käisidki vanavanemad oma silmarõõmu vaatamas. Boonusena sellele oli väga meeldiv, et Elen ja Kerli täna üllatusvisiidi tegid. Kerlit polnud ju ka mingi sada aastat näinud, Elenit ikka olen trehvanud. Mõlemad rõõsad ja rõõmsad, südantsoojendav oli kodukandirahvast hetkekski näha :)

Ükspäev avastasin, et mu load kaotavad 2. jaanuaril kehtivuse. Oh hullu.. olen ju oma vahtralehtedest lahtisaamist neli aastat edasi lükanud. Mõtlesin, et nüüd oleks juba liig seda jälle teha. Registreerusin ära ja täispikk laupäevane päev autoteemadel ning tehtud ta saigi. Toopäev oli meil issi-tütre-päev. Said kenasti hakkama, kuigi pabistasin küll selle pärast veits. Nüüd tuleb veel vaid load ära oodata ning "väga meeldiv" on see, et uued load saan alles 8. jaanuaril.. mis ei tähenda muud, kui seda, et 6 päeva sõita ei saa. Arusaamatu minu jaoks, kuidas saab terve töötiim korraga puhkusele minna ja mitte keegi asjaga ei tegele. Mis siis ikka.. eks peab ootama.

Ilmad läksid jubekülmaks ja sellega seoses läks jubekülmaks ka meie elamine.. lapsel päevad läbi käed jahedad ja midagi väga teha ka ei saa. Kütame küll, aga kindaid ju toas kätte ei pane. Ehk see hirmkülm läheb nüüd mööda ka millalgi.
Lootma peab, et haigused ka edaspidi meie majast mööda lähevad.
Üks selline veidikene eriline moment tabas ka meid mõni aeg tagasi. Nimelt Miia tegi iseseisvalt oma esimesed sammud (8-kuusena siis). See aga tähendab ainult seda, et aeg on ikka jubekiiresti läinud ja kauaks seda titeaega enam ongi..

Aastavahetuse veedame ilmselt Pärnus, jälgides traditsiooni ja veetes selle koos Anni-Sandriga. Praegu neil veel võimalus ise meile külla sõita, järgmisel aastal, kui neil väike paterdis majas, tuleb ilmselt meil sõit Viimsisse ette võtta.
Jõulukingid on õnneks enamik juba tehtud või tegemisel ja tõepoolest on jõulude juures kõige vahvam minu meelest just kinkide tegemine. On armas, kui kellegi südamesse sellega sooja tunde saab tekitada.

Mul ei jäägi muud üle, kui soovida neile, keda isiklikult jõuluajal ei näe, kaunist, rahulikku ja südamlikku jõuluaega ning et see aasta lõpp oleks ikka meeldejääv. Soojad ja pehmed kallistused teile, mu sõbrad :)

PS. eks uuel aastal kohtume, et teha meenutusi siis juba eelmisest aastast