veel selles aastas

Laupäeval, kui Rimisse üritasime minna ja selgus parkimiskoha leidmise võimalikkuse puudumine, jõudis mulle kohale, et jõulud hakkavad tulema. Inimesed teevad ikka oma jõuluostud ju viimasel nädalavahetusel :P
Mul veel jõulutunnet ei ole.. võib-olla, kui kuusk toas oleks, siis ehk võtaks asi rohkem ilmet. Loodetavasti ikka mingi tunne lõpuks peale tuleb. Need on meie esimesed jõulud kolmekesi. Seda, kus me need veedame, praegu täpselt ei teagi.. eks selgub viimasel hetkel.

Jõulude peatsest lähenemisest annab märku ka asjaolu, et mu vanemad tulid Eestisse vähe pikemaks ajaks. Võtame ette mõned sõidud Vändra kanti ka.
Täna käisidki vanavanemad oma silmarõõmu vaatamas. Boonusena sellele oli väga meeldiv, et Elen ja Kerli täna üllatusvisiidi tegid. Kerlit polnud ju ka mingi sada aastat näinud, Elenit ikka olen trehvanud. Mõlemad rõõsad ja rõõmsad, südantsoojendav oli kodukandirahvast hetkekski näha :)

Ükspäev avastasin, et mu load kaotavad 2. jaanuaril kehtivuse. Oh hullu.. olen ju oma vahtralehtedest lahtisaamist neli aastat edasi lükanud. Mõtlesin, et nüüd oleks juba liig seda jälle teha. Registreerusin ära ja täispikk laupäevane päev autoteemadel ning tehtud ta saigi. Toopäev oli meil issi-tütre-päev. Said kenasti hakkama, kuigi pabistasin küll selle pärast veits. Nüüd tuleb veel vaid load ära oodata ning "väga meeldiv" on see, et uued load saan alles 8. jaanuaril.. mis ei tähenda muud, kui seda, et 6 päeva sõita ei saa. Arusaamatu minu jaoks, kuidas saab terve töötiim korraga puhkusele minna ja mitte keegi asjaga ei tegele. Mis siis ikka.. eks peab ootama.

Ilmad läksid jubekülmaks ja sellega seoses läks jubekülmaks ka meie elamine.. lapsel päevad läbi käed jahedad ja midagi väga teha ka ei saa. Kütame küll, aga kindaid ju toas kätte ei pane. Ehk see hirmkülm läheb nüüd mööda ka millalgi.
Lootma peab, et haigused ka edaspidi meie majast mööda lähevad.
Üks selline veidikene eriline moment tabas ka meid mõni aeg tagasi. Nimelt Miia tegi iseseisvalt oma esimesed sammud (8-kuusena siis). See aga tähendab ainult seda, et aeg on ikka jubekiiresti läinud ja kauaks seda titeaega enam ongi..

Aastavahetuse veedame ilmselt Pärnus, jälgides traditsiooni ja veetes selle koos Anni-Sandriga. Praegu neil veel võimalus ise meile külla sõita, järgmisel aastal, kui neil väike paterdis majas, tuleb ilmselt meil sõit Viimsisse ette võtta.
Jõulukingid on õnneks enamik juba tehtud või tegemisel ja tõepoolest on jõulude juures kõige vahvam minu meelest just kinkide tegemine. On armas, kui kellegi südamesse sellega sooja tunde saab tekitada.

Mul ei jäägi muud üle, kui soovida neile, keda isiklikult jõuluajal ei näe, kaunist, rahulikku ja südamlikku jõuluaega ning et see aasta lõpp oleks ikka meeldejääv. Soojad ja pehmed kallistused teile, mu sõbrad :)

PS. eks uuel aastal kohtume, et teha meenutusi siis juba eelmisest aastast

Üles leitud

Nojah, ega mul ei olegi tegelikult ühtegi vabandust, miks ma pole vahepeal postitusi teinud.. Täna sain Katsi käest noomida ja siis mulle meenus tõesti, et võiks vahelduseks jälle kirjatüki vorpida.

Vahepeal on palju, palju juhtunud.. kirjutasin ju ka viimati ammu, ammu. Pikka postitust vist venitada ei viitsi.. üritan teha lühidalt ja edaspidi järge hoida :)

Miia sai 8-kuuseks ja 27ndal saab täis juba 9 kuukest. Jummaluke, kuidas aeg ikka lendab.. mäletan, kui ta oli meil alles teki sees ja siis tundus, et sinnani on maa ja ilm aega, kui ta ükskord ringi paterdama hakkab. Nüüd on see siis käes! Pean tõdema, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem rõõmu ta valmistab.. on muidugi alati valmistanud, aga rõõm läheb aina suuremaks. Emme olla on maailma parim ja mul on väga hea meel, et seda tunnet saab varsti-varsti tundma ka veel üks minu elus väga oluline inimene- Anni. Algab uus etapp elus.

Ostsime omale vahepeal maja. Sisse veel kolinud ei ole, sest tegeleme siseviimistlusega. Kui see valmis, siis tuleb veel lõppviimistlus teha, aga tahaks ikka üsna uue aasta hakul ära kolida. Kas või poolikusse majja, aga vähemasti oleks see meie päris oma pesa. Enamik tegelikult ju alustab nõnda ja aja jooksul antakse elamisele see viimane lihv.

Kes veel ei tea, siis tegelikult mul ülikooli magistrikraad veel käes ei ole. Lapsesoov oli suurem kui kraadisaamine.. aga mõtlesin, et 3 aastat seda edasi ka ei lükka ja tegemata jäi üsna vähe- lõputöö ja praktika. Seega võtsin plaani kevadel ka tarkade klubisse astuda (loe: ära lõpetada). Kooliga seoses võtsime ette sõidu Tartusse.. Kusjuures vanasti, kui üksi seda maad autoga sai sõidetud, siis ei tundunudki tee niiiii pikk, aga nüüd tundus see igavikuline. Käisin ju viimati Tartus jaanuaris.. omajagu aega ka möödas sellest. Heh.. igatahes sain lõputöö jaoks mõtted ja praktika kohapealt targemaks (teen selle VG-s) ning ühtlasi jõudsin üle vaadata mõned kallikesed. Kõiki kahjuks ei saanudki, eks teinekord.

Manni käis mul külas. Jah, lihtsalt niisama võttis kätte ja sõitis Tartust bussiga meid vaatama. Hea oli vahelduseks ka haritud ja intelligentse inimesega näost näkku suhelda. Siiani olen seda pidanud tegema ainult netiteel (kui välja arvata külaskäik Liina juurde). Jõudsime lobiseda, süüa teha, süüa, jalutada ja isegi tulevase kodu üle vaadata. Tema külaskäik pani tõdema, et on väga kurb, et vahemaa nõnda pikk on ja igal suvalisel hetkel sellist sõitu ette võtta ei saa. Pean siin endamisi edasi lootma, et Mann ikkagi kunagi otsustab, et tahab Pärnusse elama tulla.. ja siis kolib siia ka Edith.. ja nii edasi :D

Hakkasin mõni aeg tagasi jälle trennis käima. Polnud ma ju seda teinud ajast, kui kõhukaks jäin. Alustasin tasa ja targu ning nüüd juba tunnen, et endine vorm hakkab tasapisi taastuma. See on hea tunne.

Nüüd hakkab saabuma see moment, kui ma pean tegema mõttepause, et meenutada, mis veel vahepeal toimunud on. Järelikult on aeg otsad kokku tõmmata. Eluke veereb igapäevaselt väga ühes rütmis ja rutiinselt. Jõulud tulevad ja loodetavasti ka lumi koos nendega. Jõulukingid mul veel ostetud pole, aga vähemasti tegin nimekirja nendest ära :D

Lubasin teha lühidalt, seega praegu lõpetan. Ütlen "Kohtumiseni", sest tulen varsti jälle :D Seniks, olge terved ja peske käsi! :)

ohoh

Oh hissus küll, kui kaua ma pole siia kirjutanud. Olen vahepeal üsna tegusaks saanud ja pole üldse mahti kirjatükke vorpida.

Mis siis toimunud on.. enam ei mäletagi, vanadus noh! Vanemaks sain. See juhtus.
Üldiselt veereb meie eluke siin tasapisi. Teeme ettevalmistusi uue kodu soetamiseks, päris oma kodu jaoks.
Miia muudkui kasvab, vaikselt mekib juba kartulit ja varsti lisandub aina rohkem suurte inimeste toitu. Tirts on meil igavesti tragi, praegu on ta 5,5-kuune.. aeg ikka lendab küll. Hullab mööda tuba ringi ja minu päev möödub suuresti tema tõstmisega pahanduspaikadest eemale.
Jalutamas käime päris palju ja täna alustasime ujumisega. 30-kraadine basseinivesi oli 35-kraadise vannivee kõrval üsna šokk tema jaoks.. alalõug hakkas päris värisema :). Õnneks ta kisa ei teinud ja ehk järgmine kord on ta veega ka rohkem harjunud.

Aega on palju mööda läinud ja minul ei ole teile mitte midagi põrutavat rääkida. Muutusi tekitab ainult väike Miia, kes koguaeg uusi asju õpib. Mina istun ikka oma üleliigsete kilode otsas ja unistan ajast, kui mahtusin oma vanade riiete sisse.
Ei, aga ma kavatsen sinna kunagi veel mahtuda :P

Põhimõtteliselt tegin ma selle postituse vist selleks, et oleks midagi tehtud, sest nagu näha, ei sisalda see suurt midagi. Andeksi.. ma üritan meelde jätta kõik põnevad vahejuhtumised ja järgmine kord pikemalt kirjutada.
Seniks kirjutage teie, et mul oleks, mida lugeda.
Aitäh!

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Enne, kui sain emaks. (L. Tungal)

Kui need väga soojad ilmad olid, siis ma virisesin, et liiga palav on. Väikse paksu lapsega on palavaga päris raske... Ilmad läksid kenasti jahedamaks ja sellega koos jahenesid ka meie toad. Mõtlen ikka, et parem olgu jahe kui 27 kraadi toas.. nüüd on tulemus käes. Minul kurk haige ja enesetunne kehvake. Alustasin kiiret ravi, sest haigeks ju ometi jääda ei või. Siis ei ole minust asja millekski ja kedagi teist minu asju ajama panna ka ei ole. Loodame, et see kurguvalu on mulle vaid hoiatuseks ja päris haigust sellest ei tule :(

Vahepeal on jälle palju toimunud. Külalised on nüüd ära käinud, kes käia on tahtnud, ja kindlasti on keegi veel tulemas. Tartukad käisid ja tore on näha, et kõik on ikka endised. Muidugi veel toredam on, et nad üldse viitsisid sealt kaugelt siia sõita.
Vanemad käisid Eestis, saime jälle grillida :) ja mina patustasin mõne korvikesega. Siiski, siiski ma usun, et mõned väiksed punnikesed, mis Miiale peale seda tulid, olid sellest paarist jäätiseampsust, mis ma tegin. Enam ma ei tee :P
Hmm.. kes meil veel käisid? See on see jama, kui kaua aega midagi ei kirjuta.. Meelest on läinud :( Niigi mu mäluprobleemid aina süvenevad ja süvenevad.

Möödunud nädalavahetusel käis Maidu töökaaslane oma naise ja lapsega meil. Nii armsad ja toredad inimesed.. Kahju, et kõik toredad inimesed mujal kui Pärnus elavad :D

Igatahes midagi põrutavalt põnevat meil järelikult toimunud ei ole, kui mul kõik peast pühitud on. Pean sellest õppima ja siia tihedamini tulema, aga viimasel ajal olen koos minimupsuga silma kinni lasknud ja päeva maha maganud :)

Ma tulen tagasi, kui mulle meenub, mis ma öelda tahtsin :D Panen lõppu mõned pildid veidikene kasvanud Miiakesest ka.. silmarõõmuks või nii :P




Üks ilus pilt vanaema ja vanaisaga ka :P


Tulid punased silmad, sest fotograaf ei olnud vist eriti osav :)

Mured ja rõõmud

Seljataga on üks üsna murelik nädal. Pisikestega on raske kohati just sellepärast, et nad ju ei oska sulle veel öelda, mis neid vaevab. Minu printsessil on eelmise nädalaga tekkinud väga tugev lööve, ilmselt siis allergia mingi minu söödud toidu vastu :( Punne on täis nägu, kael, kukal ja pea... Täna käisime lõpuks arstil ja saime salvi.. no ja minul keelati selle viimasegi söömine, mis ma söön :D Niigi olen loobunud igasugu šokolaadilistest ja magusast gaaside kartuses.. küpsised olid magusaisu leevendamiseks. Nüüd ei tohi neid ka enam süüa.. Oi ei teagi, mismoodi ma oma isudega võitlema hakkan.

Selline kriimu-kraamu ta mul näost ongi :(..


Lisaks sellele murele on Miiakene hakanud ka piima "raiskama". Üsna tihti juhtub seda, et peale söömist silmagi pilgutamata kõik krooksuga välja tuleb.. Loodan väga, et see on ajutine nähtus. Ei saa ju lõputult väärt kraami raisku lasta :D

Enne murenädalat oli muidugi vahvaid seiku ka. Preili sai omale lamamistooli, mis vibreerib. Nüüd saab natukene arvuti taga ka asjatada ja samal ajal jalaga seda tooli kiigutada.

Eile oli ju emadepäev.. minagi sain väikse emadepäevakingituse, sest Miia otsustas magada terve öö. Jäi magama südaöö paiku ja magas hommikul seitsmeni :P Tavaliselt on meil ikka kolme ajal söögipaus, aga see öö ei olnudki. :)

Vahva on tema tegemisi jälgida ja vahest ajab isegi naerma. Näiteks eile suutis ta Maidu ema juures ennast kuklani täis kakada ja jättis Sveni voodisse mõnusa pissiloigu :D

Aga minul ei olegi muud uudist. Unistan juba ajast, kui saan massaazi minna. Nii jubedalt tahaks juba, aga veel ei julge. Peab arstilkäigu ära ootama ja loa saama, siis kindlasti lähen.

Nädalavahetusel tulevad Anni ja Sander meile lõpuks külla ning 23ndal tulevad Tartutibud siia.. On, mida oodata ja niimoodi läheb aeg ka ehk kiiremini siin. See üksinda passimine on ikka jube küll.. Seltskonda oleks hädasti vaja :) Ahjaa.. Liina tuleb homme linna ja kudrumudru läheb lahti.

Üsna mõttetu postitus sai, aga tuli tunne, et peaks siia midagi lisama ja noh, peab ju ära kasutama seda hetke, kui laps magab.. niigi ta on otsustanud hakata jälgima päeval-me-ei-maga-reziimi. Ime on, kui magama jääb ja hetk tagasi see ime juhtuski :D

Hea küll, tõmban otsad kokku praeguseks.

Ninnunännu

Olen juba mõnda aega plaaninud siia postitust lisada, aga paraku ei ole aeg seda võimaldanud. Nüüd, kui preili on taas unne suikunud ja kodused tegemised ei nõua tegemist, saan lõpuks ka siia üht-teist kirja panna.

Homme saab täpselt kuu sellest, kui meie elus toimus päris suur muutus. Tegelikult on vist isegi parem öelda, et algas uus etapp - lapsevanema oma :) Selle kuu ajaga olen enam-vähem juba uue olukorraga kohaneda jõudnud. Kõik vist teavad, et iga uus algus on raske, nii oli ka meil alguses raskusi... magamatus, väsimus, uued olukorrad.. kõike oli kuidagi liiga palju (nojah, eks see magamatus ei ole mind siiani jätnud :D). Sealjuures veel enda tervislik taastumine. Nüüd hakkab inimese tunne juba tagasi tulema ja tekkima hakkab isegi mingi väikene rütm. Võin öelda, et küll see oli ikka tore aeg olla kõhukas ja kõike süüa :P Ega mulle ilma asjata öeldud, et naudiksin seda aega.. ei osanud ma siis vist päris sajaga seda teha, sest praegu tunnen, et oli tõesti ju hää. Jah, nüüd on mul kodus imearmas mõmmik, kes toob endaga kaasa uued mured ja rõõmud. Kindlasti saab seegi olema põnev aeg :) Homme sööme Miiaga kahekesi (emme muidugi enne ja Miia pärast piimaga :P) sünnipäevakooki ja loodame, et see hull gaasivaludeaeg kiiresti mööda saaks. Küll on ikka raske see väikese lapse elu.. Ehk õnnestub kolme kuuga sellest üle saada.

Nagu näha mööduvad minu päevad nüüd titarütmis :) Sööme, magame, võitleme puuksudega, mis kõhus kinni, likvideerime kakaplahvatusi, jalutame väljas ja silmitseme niisama üksteist. Muidugi ootame ka nädalavahetusi, sest siis saab meiega ühineda härra Issi, kes kahjuks kaugel tööd teha rassib. Lisan siia blogisse ka paar pildikest, sest tean, et paljud neid pilte näha tahaksid. Mina, kitsipung ja laiskvorst, aga ei ole viitsinud neid orkutisse lisada. Ei taha nagu ka eriti.. ma ootaks teid pigem endale külla, kes pisikest näha tahavad :P

Nüüd hakkab preili juba vaikselt vannis harjuma. Esimene kord oli paras katastroof, aga teine oli juba päris mõnus :P

See on see kõikse parem koht ja emme musi on see kõikse parem musi :P

Ja niimoodi mõtlikult ta meid koguaeg vaatabki..

See postitus tuli väga titateemaline, aga minu elu ongi nüüd titateemaline.. kõik mu päevad on täis tema tegemisi ja hetkel käib elu täpselt selles rütmis, nagu tema seda soovib. Ja tundub, et hetkel ta soovibki ärgata ja minu internetiaeg on selleks hetkeks läbi :D Siiski ma üritan siia millalgi jälle naasta.

Tegelikult on ikka ülimalt vahva, et mul on nüüd oma väikene pere :)

Meestele :)

Naistel on jõudu, mis vapustab mehi. Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu.

Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda. Nad laulavad, kui tahaksid nutta.

Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.

Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad. Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.

Nende jaoks pole 'ei' vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.

Nad jäävad ilma selleks, et nende pere saaks rohkem. Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.

Nad armastavad tingimusteta.

Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.

Nad on õnnelikud, kuuldes sünnist või laulatusest.

Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.

Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi, kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas.

Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haiget saanud südant.

Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.

Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.

Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema. Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.

Neil on empaatiavõimet ja ideaalid. Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.

Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA:

NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

Plirts, plärts...

... täna on väljas ikka superilus kevadilm. Mõtlesin ja ütlesin, et nüüd võikski juba soojaks minna ja kevad kätte tulla. Päike ja soe annab nii mõnusalt energiat.

Homme on naistepäev. Tegelt on tore, et kalendris on päev, kus mehed saavad naisterahvaid meeles pidada.. ükskõik siis millega. Minu jaoks ei olegi tegelikult oluline, et mulle mingeid lilli tuuakse (need ju närtsivad niikuinii).. vahest on lihtsalt tore, kui poputatakse. Tegelikult arvan, et kui naised tahavad, et neid sellisel päeval meeles peetakse, siis tuleks naisena ka käituda :)
Mulle meenus eelmise aasta naistepäev, kus siis naljaga pooleks Maidult oma lille nõudma kukkusin (teada oli, et ta selle päeva unustab ja ega ma pahandanudki). Tema aga kostis mulle selle peale, et tema ongi minu naistepäeva lill :) Ja siiamaani pole ära närtsinud... mingi imelille vist sain :P
Niisiis, kallid naisukesed, loodan, et te saate end homme tunda erilistena :) (tegelikult peaks seda saama ju iga päev).

Olen jälle kaua siit eemal olnud ja üht-teist korda saatnud. Põhiliselt ettevalmistused eelseisvaks...
Edith käis mul külas. Tore on tõdeda, et ehkki vahepeal on aega omajagu mööda läinud, oleme meie ikka endised ja jututeemasid jagub alati. Loodan, et varsti saavad külla tulla teisedki :)
Vändrasse tahaks minna... Liinale lubasin küll minna, aga no ei saa seda kuidagi ette võetud. Homme ilmselt läheme vanaema vaatama. Ei imesta, kui Liina ise mulle enne külla jõuab :P Paar korda oleme selle aja jooksul Tallinnasse sattunud ja Anni-Sandri juures peatunud. Vahva, et neil ka kõik ikka hästi on.
Ohjah, mul ei ole tegelikult suurt midagi kirjutada. Olen kuulnud jutukesi, kus inimesed tunnevad huvi, mis ja kuidas... Annan teada, et olen endiselt veel ühes tükis, kuigi iga hetk võib see ka muutuda :) Tekitan siin põnevust... (aga olen ju ise samamoodi põnevil).

Sain natukene trükimusta kulutada ja usun, et hetkel sellest jälle piisab. Kui mul on uudiseid, siis kindlasti annan nendest teada. Ootame ja vaatame, mis elu toob :P Olge tublid!

Ahoi ahoi

Ongi jälle kuu mööda läinud, rohkemgi veel. Mina pole siia midagi kirjutanud, nagu näha. See muidugi ei tähenda, et ma teiste blogitajate tegemisi lugemas ei käi. Käin muidugi! Lihtsalt lugemine on kordi lihtsam kui kirjutamine :)
Põhjus, miks ma pole siia midagi kirja saanud, ei olegi väga keeruline.. mul nimelt ei ole väga kirjutada midagi, mis teile huvi võiks pakkuda. Tööl ma enam ei käi, kooliga on ka ühel pool. Nüüd ma lihtsalt puhkan ja ootan, millal uued tuuled tulevad :P

Tegelt on nii, et oleme juba kuu aega oma uues pesas elanud ja täitsa tore on. Väikesed detailid on elamise hubaseks ja meile mugavaks teinud. Naudin perenaiseks olemise rolli ja hoolitsen meespoole eest senikaua, kuni uus ilmakodanik hoolitsuse omale võtab :)

Saime omale normaalse interneti ka nüüd sisse, aga avastasin, et ega see arvuti taga istumine nii lihtne ei olegi enam. Üheski asendis ei ole mugav, koguaeg säti ja paiguta end, et üks ega teine koht ära ei väsiks. Nii ma lööngi lõpuks käega ja panen arvuti hoopis eemale. Praegu sättisin end patjadele sisse, et selle sissekandega ühele poole saada.. ja siis ilmselt pean mõnda aega jälle arvutist eemale hoidma :P

Millega ma siin Pärnus siis oma päevi sisustan? Päris hea küsimus kusjuures.. :D Päevad lähevad kiiresti, sest enamasti ma magan lõunani ja vahest teen isegi päevaseid uinakuid. Ärkveloleku ajal harin end beebikirjandusega, koristan, teen süüa, pesen pesu (no tegelt peseb jah masin) või vedelen teleka ees. Ja no muud nagu ei olegi... nii need päevad lähevad. Järgmisel nädalal on plaan ujuma minna. Isegi ootan huviga, kas see ka õnnestub.

Paar korda olen Tallinnas ka käinud ja ühendanud need käigud perekond Nõmme külastamisega :) Meil jätkub Anniga jututeemasid lõputult ja nii ma siin unistangi, et nad ikka ka kunagi sealt Tallinnast meile lähemale kolivad. Senikaua tuleb kahe linna vahet sõita.

Kui nüüd midagi hullult põnevat peaks juhtuma, eks ma siis jälle kirjutan teile sellest. Vähemasti teate, et ma olen ikka kuuldavusel ja pole orbiidilt kuhugi kadunud :P