Oh sa poiss, hallitama läinud siin see värk!
Olen jah unarusse jätnud oma kirjatüki puhtalt sellel põhjusel, et niivõrd palju tegemisi on olnud. Lapse kõrvalt praktikal käimine on ikka mõnusalt hea päevatäide.. muuks väga aega ei jäägi.
Leidsin praegu hetke, kui laps magab ja minul tunnid ette valmistatud, ning pajatan kärmelt, mis vahepeal muutunud on...
Praktika saab järgmisel nädalal läbi. Kümme nädalat uusi emotsioone, muljeid ja kogemusi ongi seljataga. Alguses tundus küll, et lähen lõhki ja võtsin endale vist söömiseks liiga suure suutäie, kuid kui juba sisse elasin, harjusin elutempoga kenasti ära. Viis nädalat veetsin viiendas klassis matemaatikateadmisi jagades ja viis nädalat üheteistkümnendas klassis ikka matemaatikat õpetades. Kogu kümne nädala vältel olin rakkes lisaks veel kahes kaheksandas klassis arvutitunde läbi viies.
Ilmselt seetõttu, et tagasiside ja emotsioonid nõnda positiivsed olid, taipasin praktika käigus, et see ongi just see, mida ma tahaksin oma elus edasi teha. Mulle meeldib see töö ja tundub, et mul on ka annet selle jaoks :D .. kuigi jah, see mõte võib muutuda vast sel hetkel, kui saan endale klassi, kuhu enam teist korda tagasi minna ei tahaks. Eks elu näitab, kuidas asjad kujunema hakkavad.
Paralleelselt praktikaga olen ikka lapse kasvatamisega ka tegelenud ja aasta on imekiirelt selles osas möödunud. Emme olla on supervahva, olen seda ennegi öelnud :P
Haigused tabasid lõpuks meie pisikest ka, kuid õnneks oli tegemist vaid nohuga ja ühepäevase palavikuga. Oligi siiani kuidagi väga hästi läinud selles osas.
Nojah, tegelikult olime vahepeal paar päeva Tallinnas Merimetsa haiglas ka. Saime terve perega omale noroviiruse ja kuna olime just Annil-Sandril Viimsis külas, kui Miia seisund halvenema hakkas, siis viidigi meid Tallinna haiglasse, kus esimene öö oli jube, sest mul endal oli ka okseralli käsil. Õnneks tuli teisel päeval mulle juba eluvaim sisse ja jaksu juurde lapsega tegelemiseks. Sanitarid olid seal küll sellised, et võta üks ja viska teist.. jubejube.
Nüüd on see juba unustatud ja loodetavasti pikaks ajaks :)
Kolinud me veel ei ole, aga julgen öelda, et aprillis peaks see kindlasti juhtuma. Palju enam teha ei ole, aga mõtlesin, et köögimööbli võiks ikka ära oodata ja siis ei tohiks miski enam kolimist takistada. Ei viitsi väga mässata seal, kui korralikult süüa, nõusid pesta ja teab mida teha ei saa.. Asi see kuu aega siis veel oodata pole :)
Niiet, kallid sõbrad, kui oleme ära kolinud, võita hakata järjest meil soolaleival käima :D Kõik on vägagi oodatud, kes tulla tahavad :)
Muud väga muutunud polegi. Varsti algab kevad ja loodetavasti läheb millalgi soojaks ka. Märts on põnev kuu osalt seetõttu, et meenuvad emotsioonid, mis eelmisel aastal samal ajal mind valdasid ja teisalt seetõttu, et seeaasta saab neist emotsioonidest osa mulle väga kallis inimene.
Mis muud kui ilusat kevadet, kui see ükskord kätte tuleb ja lugemisteni ;)
