Täna hoopis siuke asi

Arvutasin oma saatusenumbri välja ja tulemus oli järgmine:

Inimene, kelle saatusenumber on kaks, peaks oma elus pürgima selle poole, et paremini mõista inimesi ja maailma enda ümber. Number kaks annab selle kandjale oskuse teiste inimestega suhelda. Sinu saatus on olla vahendaja ja rahusobitaja ning selles suunas kasvades muutud sa teiste tunnete suhtes vastuvõtlikumaks ja suudad keerulisi situatsioone diplomaatiliselt lahendada.
Sul on suur hingeline potentsiaal. Sul on võime inspireerida ja olla karismaatiline juht. Kaasasündinud sisemine jõud võib sinust teha suurepärase õpetaja, sotsiaaltöötaja, filosoofi või nõustaja. Sul on tugev intuitsioon.
Paljuski oled sa sõltuv teistest ja tegutsed kõige paremini kellegagi koos või grupis. Vanemaks saades muutud sa järjest tagasihoidlikumaks ja peaksid suutma ennast tunda mugavalt ka sellises situatsioonis, kus sa ei saa oma töö eest tunnustust. Sageli võib juhtuda, et sinu ideede eest pälvivad tunnustuse teised, aga see ei tohiks sind morjendada. Oled koostööaldis ja teistega arvestav.
Sul on võime töötada ja suhelda inimestega samamoodi, nagu sa tegeled eri detailidega – sul ei jää enamasti midagi tähelepanuta. Kui sa käitud vastavalt oma saatusele, suureneb sinu populaarsus tänu sinu taktitundelisele ja sõbralikule käitumisele. See võib ka olla sellest, et sa oled rohkem rahul, kui sinu töövahend on raha asemel ideaalid.
Saatuse numbril kaks on vahel ka negatiivne pool. Sa võid olla ülitundlik, kergesti haavatav, häbelik ja ebakindel. Mõnel võivad esineda pidevad närvipinged. Sa võid kalduda unistamisele ja olla pigem unistaja kui tegija. Fantaasia ja tegelikkus võivad sul vahest segamini minna ja sa kaotad praktilise meele. Sa tahad jagada oma tarkuse jumalikku valgust teistele, hoolimata sellest, kas nad seda tahavad või mitte.

Vot sedaviisi siis :)

Muide, homme hakkab juulikuu juba....

Jaanid ja jaanijärgsed

Jaanid on seljataga ja nüüd tuleb jälle tööinimese elu elada. Mitte küll iga päev, kuid siiski. Jaaniaeg möödus rahulikult kodus, istusime aias, sõime ja jutustasime niisama. Mehed muidugi napsutasid ka natukene. Selleks ajaks, kui tahtsin alevi parki jaanituld vaatama minna, olid nad parajalt jonksis ja oi kui häbi mul oli nendega läbi alevi minna. Lähemalt ma sellest ei jutustakski, loodan, et kõik jäid rahule sellega, mis oli.

Vanaisa harjutab Missyt vaikselt ilma rihmata jooksma ja nii ta veetis ka oma esimesed Jaanid meiega koos. Pisike väsis aga päris ära lõpuks :)

Eile oli päris jube tööpäev, peale pühasid inimesed sebivad ikka palju. Paar vahvat seika oli ka, aga nendest jällegi kirjutama ei hakkaks.. mine tea, saab keegi veel valesti aru ka.

Täna käisin linnas pilte vaatamas ja ühtlasi ostsin jälle mingit tühja-tähja kokku omale. Mõttetu tegelt..

Korteris on tekkinud nurkadesse mingid vastikud väikesed võrgud. Plaanisin homme koristama hakata, aga kuna ühes neist oli end sisse seadnud taas üks ämblik, siis ma ei julgenud riskida sellega, et teda seal homme äkki enam ei ole. Seega tõmbasin täna suure hirmuga tolmuimejasse kõik sellise... aga oh jama, vetsus pääses üks minema ja nüüd tema mõnuleb seal seinapraos, kust ma teda kätte ei saa. Tundub, et olen julm, eks? Aga ma ei tunne sellest mõnu, olen väga kurb, et nad tolmuimejas lõpetama peavad.. kuid ühte korterisse ma nendega ei mahu ja väga vabandust, korter on ikkagi minu.

Manniga oli täna msn-is tore vestlus, nagu kõik meie vestlused on. Ma ei teagi, mis ma teeks, kui tema minuga vähemalt vahest ei jutustaks. Jutt läheb tihti küll käest ära, aga mulle nii meeldib, et ta suudab mind üllatada.. väike lõiguke:

.:manni:. says:
oh sind küll
.:manni:. says:
mupsu says:
tema blondide karvadega jalgade pärast?
.:manni:. says:
kust sa tead, millised jalad tal on?
.:manni:. says:
mups, sa vallatu nugis

.. mulle just meeldib see, et ma vallatu nugis olen :)

Homme mul ei ole tööpäeva, lähen Manniga lõunatama ehk ja siis ma loodan, et tunnen ülejäänud päeva mõnu lebotamisest. Neljapäeval taas tööle ja nii kolm päeva järjest kohe.

PS. Kui hästi läheb, olen varsti ka autoga liikleja ;)

Tegemised..

Sven ütles mulle täna, et ma ei püsi ka üldse paigal, alles olin Pärnus, siis juba Vändras ja nüüd jälle Tartus. Aga tegelt ega ei püsigi jah, kuid miskit pole teha ka, peab ju sõitma nii palju, kui vaja on. Nüüd olengi hetkeks jälle Tartus tagasi, Jaaniks siia ei jää.

Viimased päevad on kõike muud kui head päevad olnud. Käisin arsti juures ja jube ikka, kui pikad on järjekorrad uuringutele.. kurvaks teeb, et nii kaua peab kannatama :( Sellepärast ei ole ma ka viimasel ajal mina ise olnud....

Ja oi kuidas ma ei salli, kui alati on vaja inimestel siis sõna võtta ja end puudutatuna tunda, kui ma ei ole üldse selle inimese poole pöördunudki. Need targutamised ja tähtsust täis minemised.. ja ma ei salli tähtsust täis olevaid inimesi!

Täna hommikul istusin kodumaja trepi peal ja nautisin värsket õhku ning tegelikult kuulasin, kuidas naabrid kaklevad. Meil on selline "tore" naabrus seal Vändras. Üks natukene metsapoole tädikene on viimasel ajal vakka olnud (olid ajad, kui ta meid oma kanade varguses ja igasugu muudes pättustes süüdistas), kuid nüüd on kõrval olevatel naabritel pidevalt mingi sõda. Naine on peres napsusõber, lapselapsi on terve hunnik, kes kõike seda pealt nägema peavad.. kahju tegelt.
Ja siis nemad seal riidlesid.. naine oli kuri, miks peab tema kõrvitsaid rohima, kui ta üldse ei söögi neid kõrvitsaid. Üritati välja selgitada, kelle kõrvitsad need üleüldse on ja kes neid peaks rohima. Siis lubas naine lämmastikku otsima minna, et keegi ei kisaks seal majas enam.. mees muidugi raius, et ei lähe sa kuhugi. Tegelt vist tahtis ta seda lämmastikku mingiks väetiseks.. ??
Mõtlesin, et minul on ikka hea kodu ja head vanemad..

Koduaias sain maasikatega ka maiustada.. mmm

Tartusse jõudes vihastasin end kirjuks, tühiste asjade pärast küll, aga nagu enne mainisin, siis ei ole ma viimasel ajal päris mina ise ka. Minu kauaoodatud Kroonikat ei olnud postkastis ja ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et naabrid selle sealt võib-olla ära võtsid. Ma kavatsen selle välja igatahes uurida, mis sellest sai..

Homme on lõpuaktus ja üks etapp elus saab jälle läbi! Ja tegelt ka, mul on hea meel, et kõik on möödas ja hetkel ei tunne ma ühestki hetkest puudust. Päriselt! Võib-olla hakkan ehk..

PS. Ma luban, et saan jälle endiseks.. kui kõik saab korda

Ohjah

Täna ma ohkan, sest olen vist õnnetu. Kunagi üks tark ja kõrgelt haritud noormees ütles: "Sa oled täpselt nii õnnetu, kui õnnetu sa arvad end olevat." Sellepärast ma ei olegi praegu kindel, kas just õnnetu olen. Kõik oleks nagu hästi, aga see üksielamine hakkab juba mõjuma.. ja süda teeb enam kui muret. Aga selle asjaga peaks lähiajal selgust ka saama, arstitädid ootavad..

Nägin unes nii nii palju kilpkonnasid ja see pidavat tähendama tasapisi eesmärgini jõudmist. Kuivõrd need asjad üldse tõele vastavad. Aga kilpkonnasid pole päriselt ka enne olnud üheski näos.

Homme on töökolmikust viimane tööpäev ja siis sõidan jälle kodualevisse ning pesitsen sealkandis reedeni. Loodan, et siis lähevad pilved pea kohalt ja jälle kõik rõõmsates toonides on.

Leidsin kapist hunniku igasugu pilte vanadest ja uutest aegadest, vaatasin neid ja jälle mingi imelik tunne tuli peale. Tahaks veel neid aegu mõndasid tagasi.. samas jällegi üks tark ja kõrgelt haritud noormees ütleks selle peale, et kõik see on tähtsam, mis ees on, kui see, mis ära on olnud. Nii et, mis ma ikka vana asja meelde tuletan..

Selline "tore" asi ka, et olen ametlikult 10. ja 11. august tööl ning seetõttu minu sünnipäevapartyt ei tule sel aastal. Nädala sees ei saa ju Tallinna töömesilasi Tartusse, rääkimata Vändrast.. läheb siis seekord nõndaviisi hoopis.


Praegu tahaks lihtsalt ühte pisikest kallistust saada.. ja siis oleks jälle hää :)

Mjaaa

.. kõik on nüüd nii korras, mulle meeldib :)

Tubli laps!

Vaba päev

Tänaseks päevaks olid mul suured plaanid, aga ma ei saa aru, ma olen nagu mingi karu, kellel on vist uneaeg. Midagi teha ei jaksa.. ma pean ilmselt oma kaneelijoogi juurde regulaarselt tagasi pöörduma.

Tegelt olen ma nendegi saavutuste üle, mis korda saatsin, uhke. Mu suurtest plaanidest vaid üks nurjus, aga selle võtan käsile homme. Nimelt siis koristamise. Uskumatu, elan nagu pisike põssa siin üksinda, mina, kes ma tegelt ju armastan korda. Aga kuna see on mu ainuke kohustus homme, siis ma usun, et saan hakkama.

Täna ma käisin esimest korda kodutute loomade varjupaigas ja mul on hea meel, et ma seal nüüd käinud olen. Inimesed, kes seal askeldavad, tundusid minule natukene imelikud, aga sellega ma ei ürita nüüd kedagi mõjutada, see põhineb puhtalt ainult minu kogemustel. Esmamulje ei olnud hea, puudub igasugune ülevaade asjadest, mis toimub.. ja lisaks sellele astusin ma oma riidest papudega mingi mati peale, mis oli imelikust vedelikust läbi imbunud ja seetõttu imbus ka mu sokk läbi. Ma ei taha teada, misasi seal mati sees oli. Aga Matu ja Rita leidsid veel ühele toredale kiisule kodu ja see on kõige tähtsam. Ma küll oleks tahtnud seal rohkem ringi vaadata, aga ehk kunagi keegi teine viib mind sinna veel :)

Ja siis ma suure innuga ootasin ühte saadet päev otsa ja kui saade käes, unustasin ma seda vaadata. Ma olen ikka elutohman, mis mu peas toimub, aru ma ei saa.

Muide poes üks onu ütles müüjale, et tema on viis krooni ka tagasi viinud, kui talle on valesti tagasi antud.. ja siis ma hakkasin mõtlema.. miks kuradi pärast siis Tavidis sellised inimesed ei käi!

Nüüd ma kuulan mussi ja naudin alles jäänud vaba päeva oma segamini korteris..

Ühe lõpp teise algus

Vahepeal on tegelikult nii palju juhtunud, aga ma miskipärast arvan, et igav oleks seda siia kirjutada. Kuigi kunagi jälle oleks hea lugeda.
Täna sai bakalaureuse osaga ühele poole, mõtlesime Manniga, et uskumatu ikka, mida me viimasel semestril läbi elasime ja nüüd on kõik õnnelikult möödas, tööd kaitstud ja aktus jäänud. Mann oli ikka nii vapper, me kuni lõpuni olime seoses bakatööga koos. Ja tegelt oli vahva, et kaitsmisele sattusime hoopis kolmekesi teineteisele toeks olema.. Raido ka ju :)

Nädalavahetus möödus aga tervist kahjustavalt. Matu sünnipäeval oli tegelt vahva ja minu ja Etsu seiklustest oleks siin päris põnev kirjutada, aga ma ei tee seda. Pühapäeval oli paha, oi kui paha olla ja siis ma olin veendunud, et ei joo enam kunagi... kuni lõpetamiseni :D Ja siis peale seda enam jälle kunagi. Mul on ühe asja pärast hea meel, et me vajusime vaikselt ära, mitte ei tekitanud mingeid stseene seal ja üleüldse, tegelt ei ole ilus, kui tüdrukud väga purju jäävad, aga mul ükskõik, mis keegi arvab. Tegelt ma ei ole ju mingi parm ometigi, eks.. :) Ja ma pean end igas olukorras korralikult üleval.. peaaegu.

Täna on kuidagi kerge olla. Mul ei olegi mingit ülimat rõõmu seoses sellega, et baka kaitstud ja kool läbi on, lihtsalt mingi suur koorem kadus ära ja hea on olla. Tänasest saab mu puhkus ka läbi ja homme peab hakkama taas tööd rabama, kuigi ei tahaks.. kes üldse tahaks!

Päev ise sai nii kiiresti mööda, et oleks tahtnud seda rohkem nautida ja niisama mõnuleda. Üks suur asi vaevab mind ja ma ei taha enam seda vaeva.. samas tegelt on ju nii, et asjad kunagi ikka lahenevad, arvan ma.

PS. Ja on hea, et Gert mulle peaaegu naabri eest on ja siis tuleb ämblikke hävitama, kui paanika majas on :) seniks vähemalt, kuni Mann sisse kolib

Taas tagasi hetkeks

Täna olen tagasi Tartus, homme jälle Vändras kuni reedeni. Jube väsimus on külas, ilmselt vist vähesest magamisest, aga positiivne, et nüüd on eksam tehtud ja jäänud vaid kaitsmine.

Kodus oli hea, nagu ikka. Missyl ju jooksuaeg praegu ja sellepärast istub tal üks kosiline väljas ukse taga koguaeg. Nii tüütu, julge ka teine.. oleks siis mingi ilus prints, mingi sabata äbarik on. Vanaema ütles, et need kosilised tulevad tuppagi, kui uks lahti peaks jääma. Õnneks ei ole see koguaeg nii ja ehk ikka kannatab need teatud ajad ära olla. Mu väikseke oskab ju ilusti käppa anda, nii istudes kui ka muudes asendites. Tegelt ta on ikkagi tark koer, tuleb aint asjad selgeks õpetada :) Nunnu..

Nädalavahetusel nägin oma kaugeid vanemaid üle pika aja :) ja tegelt mõnes mõttes on isegi hea, kui emmed-issid võõral maal on, tulevad ja toovad lapsele head paremat nänni kaasa. Kuigi tegelt see ei korva ära muidugi selle asja negatiivseid külgi. Oli mõnus üle pika aja jälle koduõues istuda ja jutustada. Mu nädalavahetus hõlmas endas ka muud, aga ma olen võtnud nõuks siia taolisi asju mitte kirjutada.. kuna ma ei seedi seda, kui teised selliseid asju avalikult kuhugi üles riputavad, siis ei mõtle ma seda ometi ka ise teha.

Reedel pidime käima korra Põltsamaal ja päris hirmuäratav asi juhtus. Ma olen alati "oma autojuhi" kõrval end turvaliselt tundnud, tundsin ka seekord ja olin nii programmeerimiskeelte õpikusse süvenenud, et ma ei pannud toimuvat tähelegi.. . Vastutulev auto kaldus vastassuunavööndisse ja oleks meile otsa sõitnud :( Ma panin seda alles siis tähele, kui olime jõnksu teinud, et eest ära põigata. Siis taipasin uurima hakata, mis toimub.. tegelt on ikka hirmus mõelda küll, et nii äkki võivad sellised asjad juhtuda. Loed, õpid, unistad või mis iganes teed ja ühel hetkel hops.. õnneks läks seekord hästi.

Ja siis ma ikka imestan neid Tallinn-Tartu maanteel sõitjaid.. peast hullud pooled seal. Tulime Tartusse Põltsamaa kaudu ja pühapäeva õhtul oli seal maanteel ikka palju sebimist. Ja siis nemad teevad neid möödasõite nagu mingid kaskadöörid.. ma ei tea, täisnõme ikka. Hea, et ma seal nii harva üldse liigun.

Mann ütles täna vahvalt "Miks meil peab alati mingi draama olema".. nii hästi öeldud minu meelest. Aga tegelt ongi, jälle meil mingi jama ainetega ja eriti pläss, kui nüüd valikained täis ei tule. Viimasel ajal on üldse mingi paanika koguaeg igal pool, üldse ei viitsi enam. Samas muidu olekski vist liiga igav olla.. .

Homme põrutan jälle Vändrasse ja olen seal reedeni. Loodetavasti saan oma kaitsekõnega ka kodus ühele poole, ei tahaks nädalavahetuse peale jätta seda väga. Lootma peab!

Ja veel, linnas ei märka ma seda kunagi, maal aga küll - nii roheliseks on kõik läinud ja suvel tulevad Vändra vahel alati meelde meie seiklused Anniga gümnaasiumi ajal. Vahel ma soovin neid aegu tagasi. Tegelt on praegu ka hea, alati võiks veel parem muidugi olla.. aga hea on küll :)

Laupäeval veetsin üksi Pärnus aega ja käisin isegi rannas. Kui sealt ära tulin, tuli mu juurde väikest kasvu tädike ja andis mingi paberi, kus oli kirjas, et ta on kurttumm ja müüb mingeid sõnastikke. Ma ei saanud eriti aru, mis sõnastikke ta müüb, sest käes tal neid ei olnud. Aga ega ma ei hakanud uurima ka. Ma olen ikka mõelnud, et kui sa juba raha niimoodi kerjama lähed, siis järelikult on sul seda vaja, isegi, kui ta selle loo endale sinna lehele välja mõtles. Joodikutele ma tavaliselt jah raha ei anna, aga sellistele tädidele.. siis ma mõtlen ikka, et jääb mul paar šokolaadi ostmata, kah asi. Pealegi ei viitsinud ma talle kuidagi selgeks tegema hakata, et mul ei ole raha ja mind ei huvita need sõnastikud, niisiis ma ikkagi andsin talle natukene. Minu meelest on see ikkagi igaühe enda asi ja kui minul on sellepärast hea tunne, siis ma arvan, et miks mitte.. ükskõik, milleks tema seda raha siis kasutab. Tegelt on suur asi üldse raha kerjama hakata...

Vot selle looga ma seekord lõpetan ka. Ja üldsegi, ma arvan, et iga asi on millekski hea :)

Unenägu..

Täna oli mingi tulistamine.. põhjust ei teagi, aga ma tean, et mind tulistati. Kuulid olid nii suured ja liikusid nii aeglaselt, et ma jõudsin nende eest ära põigelda.. tulistasin isegi vastu - tainarulliga ;)
Miks pean mina alati see nõrgem olema..



Aga täna on päike ja tuul ja pärnu ja rand :)