Olengi kuhugi kadunud. Mõtlesin just täna, miks ma jälle nii pikalt ei ole kirjutanud. Ja tegelt on nii, et mul mitte ei oleks midagi kirjutada, vaid hoopis ei ole sellist head ajahetke, kui ma võiksin seda teha. Õhtuti on palju mõnusam teki sees teleka ees pikutada. Eks viimasel ajal on üsna kreisi aeg olnud ka... 8. nädal ja kõik tahavad oma KT-sid ja muud jama sel ajal saada. Tööpäevi on ka praegu väga tihedalt.
Usun, et kui jaanuaris puhkusele jään, siis ehk leian seda aega ka rohkem.
Hakkasime Manniga õhtuti jalutamas käima lootuses, et värske õhk teeb meile head. Mõnel päeval oleme ju nii mugavad, et läheme kooligi autoga ja värskes õhus viibimist jääb üpris väheseks (kui seda linnaõhku siin üldse väga värskeks nimetada saab). Seoses sellega on meil juba üht-teist juhtunud ka... üksi jalutada ei julgeks, koos on ikka parem. Näiteks ühel õhtul arvas üks pudelivofka, et hullult naljakas oleks meid ehmatada, no nii, nagu ikka väikesed lapsed üksteist maja nurga tagant ehmatavad. Temal ei olnud küll majanurka, mille tagant supermänina välja hüpata, kuid piisas ka sellest, et ta lihtsalt selja taha hiilides meile kõrva karjus.. ohjah, eks inimesi on igasuguseid ja sellest ei ole tolku, kui ma end roheliseks vihastan ja teda lollakaks sõiman. Teeb ikka sedasama edasi...
Vahepeal käisin Vändras ka. Oli vanaema sünnipäev ja jõudsime isegi Sveni sünnipäevale kuhugi metsa sisse. Nädalavahetus läks nii kiiresti, kuid ma jõudsin ikkagi musta masendusse langeda. Ees ootas kaks kontrolltööd ja terve hunnik tööpäevi... ja kõige tobedam selle nädalavahetuse juures oli see, et sõitmist oli nii palju ja ema-isaga ei saanud peaaegu üldse juttu ajada. Mõttetu nädalavahetus ühesõnaga. Kui ma Tartusse tagasi jõudsin, oli masendus vaikselt taandunud, sest pühapäeval naaseb Tartusse ka Mann ja siis lähevad muud mõtted minema.
Nüüd olen Tartus kinni kogunisti kolm nädalat :( ja alles siis tuleb vaba nädalavahetus. Esialgsete plaanide kohaselt tahame siis Soome sõita. Vaatame vanemate uue kodu üle ja uurime niisama, kuidas nad seal elavad. Ehk siis jääb natukene rohkem aega enda ja pere jaoks ka.. et lihtsalt niisama olla, mõtlemata Tiidu ja Hannese ja teiste kontrolltöödele.
Kella keerasin ka öösel kenasti ära ja tulin hommikul tööle õigel ajal. Jube mõelda, et ühel pühapäeval tuleb Lõunakeskuse kontoris üheksani õhtul istuda.. õhh.
See selleks. Uus nädal peaks sisaldama endas ka üht-teist uut ja vaatame, kuidas läheb :)
Olge terved külmas sügises.
