Öökullid..

Täiesti lõpp.. mul pole vist terve elu jooksul nii palju närvirakke ära surnud kui täna öösel. Ikka ja jälle ma kirun seda ainet Tarkvaraprojekt. Ei ole lihtsalt võimalik, et üks aine nõuab terve ülikooliaja jooksul ühel semestril nii palju sinu elust. Ma pole vist kunagi nii palju ropendanud ka kui viimased päevad.

Möödus siis järjekordne öö meie lemmikaine seltsis. Lõpuks saime oma tulemid saadetud, aga lihtsalt uskumatu, milline sebimine meil siin oli. Teada fakt, et viimasel hetkel avastatakse, et oi see nupp ei tööta ja need asjad kahe silma vahele jäänud.. ja närvelda ja närvelda. Ja kõik see mille nimel? Kui me nüüd ikkagi pooled punktid oma hilinemise pärast kaotame ja sellest ainest läbi kukume, siis .. ma ei hakkagi parem midagi lubama. Ootame ja vaatame, mis meid tabama hakkab. Võiks ju natukenegi meid hoida, siiski ainuke tüdrukute rühm .. ja nii vapralt lõpuni punnitanud, aga no mis seal ikka, tulge ühte seminari ja mõistate, miks selles aines halastust loota pole.

Ma võin siin ju end pooleks mõelda, mis oleks nii ja naa, aga ühte ma ütlen, see pole normaalne, mis meiega viimased päevad on toimunud. Teie ärkate, mina lähen tuttu nüüd. Jumal tänatud, et mul tööpäevi praegu pole. Lähen vaatan rõõmsalt, mis päevane uni toob ja siis uus lemmikkaaslane bakatöö.. elu on ikka nii ilus praegu :) Selle mõttega ma uinungi..