Uus nädal, uued mõtted

Täna on vaba päev, ainuke vaba esmaspäev sellel semestril. Sätin end lõunasele treeningule ja mõtlesin pooltunnikese, mis selleni aega, sisustada uue sissekandega.

Mhmh, hiljuti olnud mitte head mõtted on peast pühitud :) Issid-emmed lugesid, et laps on kurb ja nii me jutustasimegi telefonis mitmeid mitmeid minutikümneid. Ja tegelikult juba selle nädala lõpus saame kõik Vändras kokku ka, on, mida oodata.

Nädalavahetus läks jubekiirelt, laupäeval olin tööl ning õhtul lugesin raamatut. Tänu sellele on see ka kohe-kohe läbi ja saab järgmise osa juurde asuda :P
Eile koristasin elamist, lugesin veel natukene raamatut ja olin usin koolilaps ning alustasin vaatlusprotokolli kirjutamist. Aga oh seda häda, minu word on hakanud pipardama ja ei salvesta enam töid.. ikka peavad olema mingid hädad! Aga sain nipi kätte, kuidas ma ikkagi oma töö tehtud saan ja õhtul hilja saatsin selle ka ära.

Õhtul saabus printsess Mann oma õega ja sain isegi värske õhu kätte veidikeseks, käisime Massit bussi peale saatmas. Tagasitee oli põnev :P Keegi oli otsustanud väheke jaanituld teha ja pannud kaubamaja juures asuvas pargis põõsastes oleva prügikasti põlema, mis põles kohe suure suure leegiga. Olles veendunud, et sellisel puhul võib tuletõrjesse helistada, me helistasimegi :D .. ja pärast jäime ise kaugelt jälgima, mis toimuma hakkab. Hetkeks tekkis tunne, nagu oleksime ise selle seal põlema pannud ja pärast kõrvalt äksionit vaadanud.
Ootasime ja ootasime.. prügikast hakkas ka vaikselt ära kustuma. Mõtlesin, et kena küll, nad jõuavad kohale, lõket pole ja mind pannakse vangi valehäire pärast :)
Aga ei, auto tuli, kuid jäi väga kaugele seisma, lootuses näha seda suitsu, millest ma rääkinud olin, kuid mis selleks ajaks oli muidugi vaibunud. On ikka rumalad! Oleksime äärepealt ise läinud neile ütlema, kus see pürgikast asub, kuid õnneks üks tädike, kes just sealt pargist läbi tuli, ütles neile ise. Kaks tüüpi läksid asja uurima ja, järeldades sellest, et nad autost vett tooma läksid, seal midagi ikka veel põles, jumal tänatud. Peale seda võisime rahuliku südamega koju minna.
Tegelt.. üsna tühine asi, eks, aga ma ei oleks ilmselt rahulikult olla saanud, kui me poleks helistanud. See oli ikka nagu tõrvik ju :)

Niiviisi siis möödus minu esimene koolinädal. Selle nädala lõppu on aga põhjust oodata, ojaa :)