Olen koguaeg püüdnud mitte sellele mõelda, kuid eile ma murdusin...
Tegelikult on nii, et kui hoiad mõtted muus tegevuses, siis ei lähe need ka uitama sinna, kuhu minna ei tohiks. Või noh, isegi muidugi tohiks, aga sel juhul on need ainult enese piinamiseks.
Eile avastasin, et ma nii kohutavalt tunnen puudust lähedastest. Jah, ka eelmistel aastatel käisin kodus paar korda kuus, aga see tunne on ikkagi teine, kui sa tead, et vanemad on sinust vaid vähem kui 200 km kaugusel.
Ja piisas vaid soovist, kui võisin sõita neid vaatama. Nüüd on nad teises riigis ja käivad siin heal juhul kord kuus.
Viimati nägin neid augusti esimesel nädalal. Ei oskagi seda tunnet kirjeldada. Tean, et nad on mul olemas, kuid ma ei saa igal ajal nende juurde minna. Kojusõidud tuleb klapitada nende omaga sobivaks.. ohjah. Mõtlete, et mida ma siin halan eks, kõigil tudengitel on nii, et kodust ollakse eemal? Aga vot mina olen kurb, et oma vanemaid niivõrd harva näen :(
Suures ahastuses mõtlesin, et pingutan küll ja käin tööl, et end elatada.. harin ennast, et kuhugi jõuda ja isegi tunnen, et ma tõesti tahan seda teha, mida ma õpin, kuid minu jaoks on nii oluline mitte tunda end üksi... ja tunnistasin reaalsust, et tegelikult on mulle kõik kallid inimesed minust niivõrd kaugel, et vahest ma tunnengi end väga üksi.
Samas on muidugi telefonid, kuid ma ei tea, mulle ei piisa sellest..
Ja ma leian, et alati ei olegi vaja teha vaprat nägu ning näida tugeva ja kindlana, sest kõigil on õigus oma nõrkadele hetkedele. Minul jõudis see hetk eile kätte ja nüüd tuleb jälle selg sirgu ajada ning edasi minna.
Võib-olla on stress mu sõbraks saanud.. ja see kõik on sellest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar