Taasnägemisrõõm

Ahaa... kadusingi ära mõneks ajaks. Oijah, mis kool minuga teeb. Meie (mina ja mann :)) igapäevane osa päevast on mõtlemine sellele, mis konkreetsel päeval kindlasti vaja ära teha on, ega midagi ununenud ole, kas peaks millegi pärast paanitsema ja niiii edasi. Ühesõnaga mõtleme me iga õhtu sellele, mida oleks vaja ruttu ära teha.. Üks suur sagin ja segadus on pidevalt, et ma ei olegi aega saanud siia tsekata ja üleüldsegi märgata, et juba jälle on koolinädal läbi saamas..
See muidugi viitab faktile, et palju hullemad tähtajad muudkui lähenevad.

Et mis ma siis teinud olen... mjaa, seda ei ole eriti raske arvata ja ma ei hakka sellest ka kirjutama. Aga hullult oleks mingit partyt vaja, nagu päriselt head :(

Homme on reede ja ma sõidan Soome. Vähemalt plaan on selline, aga oh hullu häda, enesetunne on praegu nii kehv, et haigusepoiss vist vägisi tahab mu kaissu tulla.. See on tegelt üsna jama, sest emmed-issid juba piletigi ära ostnud ja muud aega mul lihtsalt ei tulegi, et sinna sõita. Ja mesi sai ka otsa... küüslauku on ainult veel. Igatahes ma nii loodan, et see on mingi valehäire ja ma ei ole homme palavikus.
Üleüldsegi ei saa mingit haigust küll lubada.. lõbu lõbuks, aga töö ja kool ka veel ju.

Tahaks jubedalt midagi veel kirjutada, aga ei tule mitte meelde kõiksugu põnevad asjad ja punutud intriigid. Aju on häälestatud ühele lainele ainult.. jah, ma tean, et ma olen nii igav, kui ma sellist juttu ajan.

Aga ma ei veereta enam seda, mida siin veeretada polegi :D ja otsad kokku viuh-viuh. Homme Soome ja pühapäeval tagasi. Esmaspäeval tööle ja teisipäeval kooli, kõik kordub taas ;)
Ja ehk midagi kordub veel ;).. niuks

Lõpuks veel

Lubasin, et tulen täna veel tagasi.. tulingi.

Ülevaade minu reedepäevast:
Üsna varsti peale seda, kui olin jõudnud esimese hommikuse pooltunnikese arvutitaga uimerdada, helistas Ergo, mis tegelikult oli meeldiv üllatus :) Tal muidu oli asja ka, aga meie vestlus viis selleni, et pidime hiljem linnas kokku saama. Ma ei olnud ju Ergot üle kuu aja näinud kaaa..

12-14 omandasin koolis uusi teadmisi ja kogusin juurde koduseid ülesandeid ning peale seda tõttasingi linna. Lõunatasime ja tsättisime Ergoga ning peale seda tegin väikse toidupoetuuri. Võib arvata, et Ergoga kohtumine üle pika aja oli liiga hea sündmus selleks, et head sündmused jätkuda võiks ning ma jäin suure vihma kätte :) Kükitasin puu all mõnda aega ja lippasin edasi (vihmavarju mul muidugi ei olnud).
No ja siis ma jõudsin veel paanikasse minna, et olen telefoni taskust ära kaotanud.. aga kui ajusagarad omavahel uuesti koostööd tegema hakkasid, mõistsin, et olin telefoni teise taskusse paigutanud.. vältimaks selle ära kadumist. Mjah.

Hea oli kuivadesse riietesse pugeda :) Viisin lõpule endale võetud kohustused ja peale seda jäigi parasjagu aega raamatu jaoks.
Nüüdseks olen korda sättinud kooliasjad, et siis nädalavahetusel alustada töödega, mis ees ootavad. Homme muidugi lähen tööle ka veel ju..

Lõpuks saatsin Ergo kalliga rongi peale pealinna pidutsema.. meie kõigi eest siis seekord :)

Sellest tuli jälle mõnus tegin-seda-ja-teist-postitus :) vähe mõtteid, rohkem tegusid..

M&M-le

Arvestades seda, et täna ei ole tööpäeva ja kooli on vaja minna alles kaheteistkümneks, olen ma siin väga varajane. Jah, mul ei olnudki plaanis tegelikult nii vara siia midagi kirjutada, seda enam, et ärkamine oli kurvemapoolne, aga...

...peale seda, kui ma olin lugenud kahe neiukese postitusi, hakkas kuidagi soe :) Minnike jutustas armsalt sellest, mida oleks praegu juba pimedatel õhtutel igaühel vaja ja Mariann pani lihtsalt mõtlema oma sõnadega. Mida ma küll tegelikult teeksin teieta :) .. nii hea ikka, et te lõpuks jälle tagasi olete. Mu hommik võttis teised toonid kohe. hih :)

Selle postituse võtan kokku sellega, et loodetavasti tulen siia veel täna tagasi ja jutustan midagi veel..

Rahulikult

Siin ma siis nüüd olen, uue nädala keskpaigas uue sissekandega.
Täna on Edithi sünnipäev :P ja ühtlasi ka üks teine tähtpäev ;)

Nädalavahetust lühidalt kokku võttes ütleks vaid seda, et ega see palju ei erinenud eelmistest koduskäikudest. See aeg läheb alati nii kiiresti seal, et väga palju korda saata ei jõuagi. Jutustasin vanematega, vanavanematega, nunnutasin Missyt ja käisin tiiru ka Pärnus.

Kuna argipäevad on üsna ühetoonilised, siis sellest midagi muljetada ei olegi. Eile käisin kinos Sügisballi vaatamas, hea film oli tegelikult (hea seltskond muidugi ka). Kõik elemendid, mis filmil olema peaksid, sellel ka olemas olid. Tegelikult on hea, kui saab vahelduseks muude asjadega tegeleda :)

Täna olen enamuse päevast kodus veetnud, lõuna ajal käisin koolis ning mõtlesin trennigi minna, kuid leidsin, et ahju kütmine on vist siiski olulisem tegevus. Seega tassisin puid ja üritan sooja tekitada siia. Homseks on graafide ülesanded vaja teha, aga vot jäävad vist tegemata seekord :S Samas, õhtu on veel ees :P (haha)

Väike unemati tikub ka külla, tundub, et võtan ta ikkagi vist vastu ja veedan ta seltsis paar tunnikest.

Muud ei meenugi.. (teatavasti meenub hiljem)


Ahjaa.. ja hea, et tantsijad Itaaliast tagasi on ning taas midagi lugeda saab ;)

Rrrreedeee

Ongi käes see kaua oodatud reede. Uskumatu ikka, kui kiirelt on see nädal minust mööda lennanud ja uskumatu, kui palju asju on vaja teha lähima nelja kuu jooksul.

Enne, kui asun selle nädala juurde, tuli mulle meelde üks fakt, mida tahtsin juba eelmises postituses mainida, kuid mille lihtsalt ära unustasin. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas lapsed õues seisva auto aknaid värvivad.. nüüd tuleb sellele loole väike järg:
Tegelesin oma igapäevaasjadega, kui kuulsin mingit kolinat õuest. Kogu see lastepande oli vallutanud auto ja tegi mingit sõjatantsu selle peal, kaks katusel ning kaks kapoti peal. Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ma ise kunagi väikese tirtsuna oma vennaga vanaisa Datsuni katuselt liugu lasin ja seal peal tantsu lõin. Meie muidugi saime riielda pärast, aga siin hoovi peal mängivate laste tegemistega ei ole vist keegi väga kursis. Igatahes see auto on nüüd mõnusalt lohkus, must ja kole.. vanarauaks siis ilmselt vist.

Hmm.. see nädal. Tegelt ma ei tahaks üldse siia kirjutada seda, kuidas koolis käin või mida mingis loengus teen, ütlen vaid, et mulle meeldib see. Oleks vaid imeinimene ja jõuaks selle kõik ära teha, mida kõik need targad tädid-onud meilt nõuavad. Elu selle kõrvalt väga elada vist ei jõua.. Mul seisab seinal positiivsuse lehel suurelt punkt: leia aega sõprade ja hobide jaoks. Aga selle esimese pärast olen ma juba riieldagi saanud :(
Mingi hetk tuleb ilmselt õppida lihtsalt aega võtma ka muu jaoks.. senini pingutan niikaua, kuni enam ei jaksa.

Raamatuga sain ühele poole ja võtsin järgmise osa käsile :)

Kujutan ette, et selle semestri vältel leidub siin blogis palju postitusi, mille üheks osaks on hala selle kohta, et mul ei ole aega või oo mai gaad, kuidas selle küll valmis saab. Ma püüan teid teadlikult sellest päästa ja kirjutada siia siis, kui tunnen, et minusse on jälle liiga palju välja ütlemata jäänud mõtteid ja tegusid kogunenud (muidugi kõiki mõtteid siia ka ei tule :) ). Loodan, et enamasti saavad need olema positiivsed, sest vingupunnid ja virikollid ei meeldi ju kellelegi :)

Kuid mis kõige tähtsam, täna on HOMETIME :) ja mul on selle üle kõige parem meel maailmas.. nurrr

Uus nädal, uued mõtted

Täna on vaba päev, ainuke vaba esmaspäev sellel semestril. Sätin end lõunasele treeningule ja mõtlesin pooltunnikese, mis selleni aega, sisustada uue sissekandega.

Mhmh, hiljuti olnud mitte head mõtted on peast pühitud :) Issid-emmed lugesid, et laps on kurb ja nii me jutustasimegi telefonis mitmeid mitmeid minutikümneid. Ja tegelikult juba selle nädala lõpus saame kõik Vändras kokku ka, on, mida oodata.

Nädalavahetus läks jubekiirelt, laupäeval olin tööl ning õhtul lugesin raamatut. Tänu sellele on see ka kohe-kohe läbi ja saab järgmise osa juurde asuda :P
Eile koristasin elamist, lugesin veel natukene raamatut ja olin usin koolilaps ning alustasin vaatlusprotokolli kirjutamist. Aga oh seda häda, minu word on hakanud pipardama ja ei salvesta enam töid.. ikka peavad olema mingid hädad! Aga sain nipi kätte, kuidas ma ikkagi oma töö tehtud saan ja õhtul hilja saatsin selle ka ära.

Õhtul saabus printsess Mann oma õega ja sain isegi värske õhu kätte veidikeseks, käisime Massit bussi peale saatmas. Tagasitee oli põnev :P Keegi oli otsustanud väheke jaanituld teha ja pannud kaubamaja juures asuvas pargis põõsastes oleva prügikasti põlema, mis põles kohe suure suure leegiga. Olles veendunud, et sellisel puhul võib tuletõrjesse helistada, me helistasimegi :D .. ja pärast jäime ise kaugelt jälgima, mis toimuma hakkab. Hetkeks tekkis tunne, nagu oleksime ise selle seal põlema pannud ja pärast kõrvalt äksionit vaadanud.
Ootasime ja ootasime.. prügikast hakkas ka vaikselt ära kustuma. Mõtlesin, et kena küll, nad jõuavad kohale, lõket pole ja mind pannakse vangi valehäire pärast :)
Aga ei, auto tuli, kuid jäi väga kaugele seisma, lootuses näha seda suitsu, millest ma rääkinud olin, kuid mis selleks ajaks oli muidugi vaibunud. On ikka rumalad! Oleksime äärepealt ise läinud neile ütlema, kus see pürgikast asub, kuid õnneks üks tädike, kes just sealt pargist läbi tuli, ütles neile ise. Kaks tüüpi läksid asja uurima ja, järeldades sellest, et nad autost vett tooma läksid, seal midagi ikka veel põles, jumal tänatud. Peale seda võisime rahuliku südamega koju minna.
Tegelt.. üsna tühine asi, eks, aga ma ei oleks ilmselt rahulikult olla saanud, kui me poleks helistanud. See oli ikka nagu tõrvik ju :)

Niiviisi siis möödus minu esimene koolinädal. Selle nädala lõppu on aga põhjust oodata, ojaa :)

Mitte head mõtted

Olen koguaeg püüdnud mitte sellele mõelda, kuid eile ma murdusin...

Tegelikult on nii, et kui hoiad mõtted muus tegevuses, siis ei lähe need ka uitama sinna, kuhu minna ei tohiks. Või noh, isegi muidugi tohiks, aga sel juhul on need ainult enese piinamiseks.
Eile avastasin, et ma nii kohutavalt tunnen puudust lähedastest. Jah, ka eelmistel aastatel käisin kodus paar korda kuus, aga see tunne on ikkagi teine, kui sa tead, et vanemad on sinust vaid vähem kui 200 km kaugusel.
Ja piisas vaid soovist, kui võisin sõita neid vaatama. Nüüd on nad teises riigis ja käivad siin heal juhul kord kuus.

Viimati nägin neid augusti esimesel nädalal. Ei oskagi seda tunnet kirjeldada. Tean, et nad on mul olemas, kuid ma ei saa igal ajal nende juurde minna. Kojusõidud tuleb klapitada nende omaga sobivaks.. ohjah. Mõtlete, et mida ma siin halan eks, kõigil tudengitel on nii, et kodust ollakse eemal? Aga vot mina olen kurb, et oma vanemaid niivõrd harva näen :(

Suures ahastuses mõtlesin, et pingutan küll ja käin tööl, et end elatada.. harin ennast, et kuhugi jõuda ja isegi tunnen, et ma tõesti tahan seda teha, mida ma õpin, kuid minu jaoks on nii oluline mitte tunda end üksi... ja tunnistasin reaalsust, et tegelikult on mulle kõik kallid inimesed minust niivõrd kaugel, et vahest ma tunnengi end väga üksi.

Samas on muidugi telefonid, kuid ma ei tea, mulle ei piisa sellest..

Ja ma leian, et alati ei olegi vaja teha vaprat nägu ning näida tugeva ja kindlana, sest kõigil on õigus oma nõrkadele hetkedele. Minul jõudis see hetk eile kätte ja nüüd tuleb jälle selg sirgu ajada ning edasi minna.

Võib-olla on stress mu sõbraks saanud.. ja see kõik on sellest.

Täna...

... oli koolipäev. Jah, nüüd tekib lisaks tööle siia veel ka kooliteema. Igav, eksole :)

Enamuse päevast veetsin täna koolis, oleme Manniga ahnitsenud omale 28 AP eest aineid, millest siis osad tuleb maha regada, aga selleks peaks piiluma, mida miski endast kujutab. Täna ma mõtlesin ühe asja peale: kõik need kolm bakalaureuse aastat olen vältinud aineid, kus peab tegema mingeid ettekandeid või muud moodi aktivist olema ja nüüd olen puht vabatahtlikult tulnud õppima asja, milles KÕIK ained on sellised.
Tegelt puudub meil praegu kindel ülevaade, mida meil täpselt vaja teha on, aga hakkan vaikselt taipama.

Tahaks küll kõikides ainetes ilusti kohal käia, aga ma ei kujuta ette, kas õnnestub. Raha peab ju ka teenima :S

Muidu on päris põnev, lihtsalt kättevõtmise asi, aga ühes arvestusega lõppevas aines peame me näiteks lisaks loengutes ja praksides osalemisele külastama umbes kahte informaatikatundi mingis Tartu koolis, andma umbes kolm praktikumi meie teaduskonnas, tegema ühiskondlikult kasulikku tööd (mingid arvutimuuseumid, veebitoed jms), osalema veebikursuse loomises, tegema artiklipõhise ettekande ja veel hunniku kodutöid. Jessuke küll!!

Jah, ma jõudsin täna vinguda palju.. samas, teate, kui hea tunne on vinguda.. lased kogu selle vingu endast välja ja palju kergem hakkab (tean, tean, sõnakordused ajavad hulluks). Vaene Mann, mul on endal ka endaga vahest päris raske. :)

Tahaks küll, et aega oleks rohkem enda jaoks, raamatu jaoks ja trenni jaoks. Aga see nädal on küll kiire.. hoolimata väsimusest läksin täna ikkagi stepi trenni, mis teatavasti nõuab suurt koormust. Samas, kuidagi peab selle vaimse pinge vastu võitlema, pole midagi teha.

Ahjaa, ma käisin täna pangas lõpuks ära. Mulle meeldib sundida end kokku võtma.. passisin muidugi vähemalt pool tundi järjekorras (ühispangas ei ole see vist mingi ime, sest see on korduv nähtus), aga sain oma asjad aetud, vähemalt selle kuu lõpuni :) Ühtlasi ühendasin oma käigu kooliasjade hankimisega (kooliasi=üks vihik). Aga tegelt on ju õhtul jubehea tunne, kui oled päeval olnud usin ja kasulik enese ning veel parem, kui ka teiste jaoks.

Kell on õhtus ja aeg tudumaale minna :)

Suti

Eile oli Priidiku ja Raidoga vahva, päriselt :)

Täna söön riisi ja loen Potterit, mmm.

Homme lähen tööle. Ilusat algavat koolinädalat koolilastele ja töönädalat töömesilastele!

Nii sõnaosav olengi :P

Kõige tublim laps laupäeval

Just nii ongi! Olen täna nii tegus olnud, et isegi pai ära teeninud :) (kes see ikka ennast kiidab kui mitte ise)
Koristasin korterit, pesin põrandad ja pesu ja ennast. Nüüd istun ja ootan, et küüneõli ära kuivaks. Tegelt Manni ootan ka. Mann pidas kodus isa sünnipäeva ja tuleb täna tagasi, et koos Gerdi sünnipäevale minna saaksime.

Hommikul (mis tegelt vist oli juba mõne jaoks lõuna :)) lõbustasin ennast hoovi peal toimuvaga. Huvitav, kus kohast neid lapsi siia nii palju tekkinud on? Anniaegadel oli üks-kaks neid siin heal juhul, aga nüüd on õuele liivakast tehtud, mis lapsi täis on. Jäin hetkeks vaatama, mis nad seal teevad ja avastasin, et üks neist urgitseb värvitünnis. Vastasmaja trepi ette on pandud mingid lauad ja värvitünn, kus isegi pintsel sees, ilmselt mingist remondist jäänud. Ja see pätakas teostas värvitöid seal omast arust. Ma kujutan ette, et ega tal ei oleks lubatud seda teha, kui keegi näinud oleks, sest teatavasti ei jää nii väikestel riided sugugi mitte puhtaks. Okei, värvis planku, aga siis tuli natukene suurem, haaras mingisuguse suurema rulli ja kukkus õue peal iidamast-aadamast seisva valge auto aknaid värvima :D Päris hea! Auto seisab siin tõesti algusest peale ja on pilgeni mingit kola täis topitud, aga mina ei usu, et see värv akendelt enam maha tuleb. Ausalt öeldes oli mul päris naljakas..

Ja siis on neil veel väike kutsikas siin kellelgi. No küll on see vallatust täis, ühel püksisääres ja teisel, näksab siit ja sealt :) Lapsed on nii väikesed ka, et need on päris hädas selle paharetiga.

Avastasin, et täna on üsna tuulevaikne ja ehkki küll viitsimist ei olnud, võtsin end ikkagi kokku ja kütsin ahju. Terve suvi ei ole keegi kuuris käinud ja üsna häbi, kuid meie kuuriukseesine oli täiesti heina kasvanud :D Õues mängiv lasteaed tervitas mind sada korda, päris armas :)
Aga kuuri juurde.. et seal keegi liikunud ei olnud ammu, olid kõik kohad võrke täis ja peale esimese puu liigutamist vupsas peitu rasvane ämblik. Oi kuidas ma oleks tahtnud, et Mann oleks minuga seal olnud ja seda minu eest teinud. Koputasin kõik puud enne läbi, kui puudevedamise riide peale panin, tuppa ma neid elukaid ometi viia ei tahtnud ju. Hirmufaktor mul jälle siin..

Kokkuvõttes oli tõesti tegemisi täis hommikupoolik ja lõunaaeg. Süüa mul ka õnneks ei ole siin eriti midagi, seega puuduvad ahvatlused. Varsti tuleb Mann ja siis on partytime :)