Tänane päev algas väga vara, käisin arsti juures. Tegelt ma kirusin end küll, kuidas ma selle aja ikka nii varajaseks suutsin panna, aga vähemalt on käidud.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopis seda öelda, et vaatamata ebameeldivale arstile, oli hommik ikkagi tore, tähendab taksojuht, kes mind koju tõi, tegi selle toredaks. Algul vagurana tundunud onu, hakkas väga äkki igasugu naljakaid küsimusi küsima mu käest. Arutasime selle üle, miks noortel närvid läbi on (noored siis vanuses 16-20 :)). Taksojuht pakkus välja variandi, et äkki neil suhteprobleemid on. Siis juba sujuvalt uuris, kas ka minul on suhteprobleemid. Ei, ei, minul ei ole, teavitasin teda. Rääkisime ülikoolist ja matemaatikast ja sellest, et see on raske. Ja lõpuks tegime järelduse, et ma olen tark tüdruk. Vot see oli küll hea järeldus :D Ma muidugi üritasin õigustada, et tüdrukud peavadki targad olema, aga ta arvas, et kõik ikka ei ole. Ja lõpuks ta saatis mind päeva veetma sõnadega: "Nii hea oli ikka targa inimesega hommikul vara rääkida, tunnen end ka kohe targemana". Mina vaid naeratasin ja lipsasin taksost välja.
Tegelt on jutu mõte see, et vahest võib ju öelda küll inimestele asju, mis neid rõõmsaks teevad (eestlane seda väga teha ei armasta), ja minu meelest on see päris suur kompliment, kui arvatakse, et sa tark oled. Jah, mõned arvavad, et liiga targad naised pole ka head, aga vot minul poleks midagi selle vastu, kui ma oleksin liiga tark, seda ma ilmselt paraku ei ole ka. Aga küll ma saan :)
Uurisin netiseisud üle, kirjutasin emmele-issile pika kirja ja nüüd on just paras aeg magamata jäänud tunnid täis magada. Ja siis Lea Lepmanni ainesse maagilisi kujundeid joonistama.
Ilusat päeva :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar