Sven ütles mulle täna, et ma ei püsi ka üldse paigal, alles olin Pärnus, siis juba Vändras ja nüüd jälle Tartus. Aga tegelt ega ei püsigi jah, kuid miskit pole teha ka, peab ju sõitma nii palju, kui vaja on. Nüüd olengi hetkeks jälle Tartus tagasi, Jaaniks siia ei jää.
Viimased päevad on kõike muud kui head päevad olnud. Käisin arsti juures ja jube ikka, kui pikad on järjekorrad uuringutele.. kurvaks teeb, et nii kaua peab kannatama :( Sellepärast ei ole ma ka viimasel ajal mina ise olnud....
Ja oi kuidas ma ei salli, kui alati on vaja inimestel siis sõna võtta ja end puudutatuna tunda, kui ma ei ole üldse selle inimese poole pöördunudki. Need targutamised ja tähtsust täis minemised.. ja ma ei salli tähtsust täis olevaid inimesi!
Täna hommikul istusin kodumaja trepi peal ja nautisin värsket õhku ning tegelikult kuulasin, kuidas naabrid kaklevad. Meil on selline "tore" naabrus seal Vändras. Üks natukene metsapoole tädikene on viimasel ajal vakka olnud (olid ajad, kui ta meid oma kanade varguses ja igasugu muudes pättustes süüdistas), kuid nüüd on kõrval olevatel naabritel pidevalt mingi sõda. Naine on peres napsusõber, lapselapsi on terve hunnik, kes kõike seda pealt nägema peavad.. kahju tegelt.
Ja siis nemad seal riidlesid.. naine oli kuri, miks peab tema kõrvitsaid rohima, kui ta üldse ei söögi neid kõrvitsaid. Üritati välja selgitada, kelle kõrvitsad need üleüldse on ja kes neid peaks rohima. Siis lubas naine lämmastikku otsima minna, et keegi ei kisaks seal majas enam.. mees muidugi raius, et ei lähe sa kuhugi. Tegelt vist tahtis ta seda lämmastikku mingiks väetiseks.. ??
Mõtlesin, et minul on ikka hea kodu ja head vanemad..
Koduaias sain maasikatega ka maiustada.. mmm
Tartusse jõudes vihastasin end kirjuks, tühiste asjade pärast küll, aga nagu enne mainisin, siis ei ole ma viimasel ajal päris mina ise ka. Minu kauaoodatud Kroonikat ei olnud postkastis ja ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et naabrid selle sealt võib-olla ära võtsid. Ma kavatsen selle välja igatahes uurida, mis sellest sai..
Homme on lõpuaktus ja üks etapp elus saab jälle läbi! Ja tegelt ka, mul on hea meel, et kõik on möödas ja hetkel ei tunne ma ühestki hetkest puudust. Päriselt! Võib-olla hakkan ehk..
PS. Ma luban, et saan jälle endiseks.. kui kõik saab korda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar