Vahepeal on tegelikult nii palju juhtunud, aga ma miskipärast arvan, et igav oleks seda siia kirjutada. Kuigi kunagi jälle oleks hea lugeda.
Täna sai bakalaureuse osaga ühele poole, mõtlesime Manniga, et uskumatu ikka, mida me viimasel semestril läbi elasime ja nüüd on kõik õnnelikult möödas, tööd kaitstud ja aktus jäänud. Mann oli ikka nii vapper, me kuni lõpuni olime seoses bakatööga koos. Ja tegelt oli vahva, et kaitsmisele sattusime hoopis kolmekesi teineteisele toeks olema.. Raido ka ju :)
Nädalavahetus möödus aga tervist kahjustavalt. Matu sünnipäeval oli tegelt vahva ja minu ja Etsu seiklustest oleks siin päris põnev kirjutada, aga ma ei tee seda. Pühapäeval oli paha, oi kui paha olla ja siis ma olin veendunud, et ei joo enam kunagi... kuni lõpetamiseni :D Ja siis peale seda enam jälle kunagi. Mul on ühe asja pärast hea meel, et me vajusime vaikselt ära, mitte ei tekitanud mingeid stseene seal ja üleüldse, tegelt ei ole ilus, kui tüdrukud väga purju jäävad, aga mul ükskõik, mis keegi arvab. Tegelt ma ei ole ju mingi parm ometigi, eks.. :) Ja ma pean end igas olukorras korralikult üleval.. peaaegu.
Täna on kuidagi kerge olla. Mul ei olegi mingit ülimat rõõmu seoses sellega, et baka kaitstud ja kool läbi on, lihtsalt mingi suur koorem kadus ära ja hea on olla. Tänasest saab mu puhkus ka läbi ja homme peab hakkama taas tööd rabama, kuigi ei tahaks.. kes üldse tahaks!
Päev ise sai nii kiiresti mööda, et oleks tahtnud seda rohkem nautida ja niisama mõnuleda. Üks suur asi vaevab mind ja ma ei taha enam seda vaeva.. samas tegelt on ju nii, et asjad kunagi ikka lahenevad, arvan ma.
PS. Ja on hea, et Gert mulle peaaegu naabri eest on ja siis tuleb ämblikke hävitama, kui paanika majas on :) seniks vähemalt, kuni Mann sisse kolib
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar