Kolime ringi!

Heihopsti, kes veel minu blogi kuskil arhiivis hoiab. Fööniks tõusis tuhast ja meie tegemistest võib lugeda nüüd sellest blogist: http://saviplonnid.blogspot.com/ Jutustamisteni :)

Aeg lõpetada..

Märkamatult on vahetunud aastanumber ja mina pean tõdema, et on aeg sellele blogile siin ilmselt punkt panna.
Eelmine aasta jääb meelde positiivsena: seadsime end sisse ju päris oma kodus. Rõõmuhetki oli palju-palju ja loodetavasti on neid palju ka selle aasta sees.
Aasta algas tegusalt selles mõttes, et kaitsesin ära oma siiani turjal olnud lõputöö ja tegin magistrieksami- tulemuseks magistrikraad. Nüüd küll aitab mõneks ajaks õppimisest ja vahelduseks võiks hakata teisi ka õpetama, kui aeg sealmaal.

Selle aasta kevadel on meie perre oodata veel ühte liiget ja vaimselt juba valmistun kahe väikese lapse emaks olema :) Kõige parem amet maailmas on emaamet.. neid rõõmuhetki ja heldimusmomente ei asenda siin elus miski muu. Väikesed käekesed, mis enne uinumist mu juustes sasivad, otsides niimoodi turvalisust, on ju päeva parim osa :)


Oma tegemistest, nagu näha, ma väga kirjutama ei jõuagi, aga minu tegemised ongi veel paar aastakest ainult emategemised.. enne, kui ükskord tööle naasen. Seetõttu arvangi, et panen oma blogile punkti ja kirjutan ühte blogisse hiljem üles laste tegemised ja vahvad seigad. Vähemasti on vanavanematel, mida lugeda.

Kirjutama võin ju laisk olla, aga lugemas teisi blogitajaid käin kindlasti. Seega loodetavasti lugemismaterjali mulle ikka jagub :) Ilusat seda alanud aastakest kõigile: et oleks ikka palju naeru, nalja ja armastust!!

Fin

Suvest

Esmaspäeval olin magamata, väsinud, aga rahul. Rahul, sest ei juhtu just tihti, et kaks minu lemmikut sõbrannat korraga mind külastavad. Möödunud nädalavahetus see juhtuski. Ootasin kaua, aga ootamine tasus ära. Anni ja Kätrin käisid oma peredega meil külas. Tõsi, Annit näen ma viimasel ajal tihedamini kui Kätrinit, aga vaatamata sellele, et nädalavahetus enne seda meie Annidel külas käisime, oli jälle tore koos olla. Veel toredam on kahe nädala pärast uuesti neile külla minna :)
Tõdesin, et aeg läheb siis, kui kallid inimesed külas on, veel eriti kiiresti, samas on see kõige parem aeg..

Järgmisel nädalavahetusel on lootust jälle kvaliteetaega nautida. Lõpuks saavad siis ehk pidustused ka läbi ja ma saan hakata tegelema tõsiste asjadega.

Suvi on olnud meite kodus palav, pikk ja teguderohke. Vanemad käisid, meie käisime vanemate juures, mõned sõidud mööda Eestit, veesulinad, vihmavulinad, äikesepilved, muud armsad kohtumised, ilusad hetked.. ja läbi ta varsti ongi.
Olen viimasel ajal palju mõtteid mõlgutanud, igasuguseid. Õhtuti, kui saan tunnikeseks omapead jalutama minna, on see vägagi lõõgastav tegevus: lihtsalt mõtlen, mõtlen ja unistan :)
Palju on juhtunud ja juhtumiste käigus olen tundma saanud inimesi, olukordi, mida ei uskunud iialgi tunda saavat. Elus on ju teatud situatsioonid või läbielamised (nii head kui halvad), mille käigus sa mõistad, kes on tegelikult sinu tõelised sõbrad.. Mina väärtustan sõpru ülekõige, aga milleski peab see sõprus siiski ka kajastuma. On õnnelik see, kellel on selliseid sõpru nagu minul :)

Juhtunud on palju, muutunud pole väga midagi.

Sügis tuleb tasapisi, loodetavasti toob kaasa suuri muutusi. Kui ka ei too, tuleb leppida sellegagi.. Praegusel juhul naudin hetki lapsega, kaasaelamist armsatele inimestele minu elus, kodu sisustamist, kokkamist ja perenaiseks olemist. Millalgi saab see perenaiseelu ju läbi, loodetavasti mitte veel niipea :)

Elust

Paar kuud on möödunud nagu naksti ja üht-teist on vahepeal muutunud. Mõtlesin, et tulen annan natukene aru ka :)

Kõige suurem muutus meie elus on kindlasti see, et 14. mail ööbisime esimese öö meie oma päris kodus. Nüüd oleme siin juba mõnusalt sisse elanud ja hakkan rahu-vaikusega harjuma. Siin on elu nagu maal.. linnud laulavad, vihmaga on väljas värske metsa lõhn, ümberringi on vaikus ja rohelus. Enne, kui siia elamurajoon tehti, oli siin mets ja sellest ka see metsahõng. Muidugi tänu sellele on siin ka liiga palju minu jaoks neid putukaid-mutukaid, aga kannatan ära :)
Üks õhtu käisin jalutamas ja kaks kitse kappas üle aasa.. no mida veel tahta, eksole. Vaikselt kõpitseda on meil siin palju, aga oma pesa on ikka oma pesa. Meile võib vabalt külla ka tulla.

Kooliga on asjalood nii et vaikselt tegelen otsade kokku tõmbamisega. Millalgi suvel õnnestub ehk lõputöö ära kaitsta, praegu teen neegritööd, millalgi hakkan kirjutama ka.

Vahepeal said Annist-Sandrist lapsevanemad ja loodetavasti lähiajal õnnestub pisike oma silmaga üle vaadata. Muidu ükskord ta ei olegi enam nii pisike :) Ümberringi on sõbrannadel titebuum lahti läinud.. Vahepeal toimunud Maidu juubelipidustustel oli rasedaid kohal kogunisti kolm. Iseenesest on see hästi vahva ja mul on sõprade üle ainult hea meel.

Meie laps ikka kasvab ja teeb oma naljakaid tegusid. Viimase aja eluke ongi veerenud kolimishõngus (ja eeltöödes selleks), lõputöö hõngus, lapse kasvatamise hõngus (nagu juba viimane 1+ aastat) ja muud väga ei olegi. Juunis algab Maidul puhkus ja juulis tulevad minu vanemad puhkusele.
Siis ehk sõidame maale ja puha.. Mis jaanide ajal saab, ei kujuta ette praegu.

Ongi vist lühike ülevaade vahepeal toimunust. Eks kui mu elus mingeid suuri muutusi toimub, tulen jälle tagasi. Lugemisteni!

Polegi ilmvõimatu..

Oh sa poiss, hallitama läinud siin see värk!

Olen jah unarusse jätnud oma kirjatüki puhtalt sellel põhjusel, et niivõrd palju tegemisi on olnud. Lapse kõrvalt praktikal käimine on ikka mõnusalt hea päevatäide.. muuks väga aega ei jäägi.
Leidsin praegu hetke, kui laps magab ja minul tunnid ette valmistatud, ning pajatan kärmelt, mis vahepeal muutunud on...

Praktika saab järgmisel nädalal läbi. Kümme nädalat uusi emotsioone, muljeid ja kogemusi ongi seljataga. Alguses tundus küll, et lähen lõhki ja võtsin endale vist söömiseks liiga suure suutäie, kuid kui juba sisse elasin, harjusin elutempoga kenasti ära. Viis nädalat veetsin viiendas klassis matemaatikateadmisi jagades ja viis nädalat üheteistkümnendas klassis ikka matemaatikat õpetades. Kogu kümne nädala vältel olin rakkes lisaks veel kahes kaheksandas klassis arvutitunde läbi viies.
Ilmselt seetõttu, et tagasiside ja emotsioonid nõnda positiivsed olid, taipasin praktika käigus, et see ongi just see, mida ma tahaksin oma elus edasi teha. Mulle meeldib see töö ja tundub, et mul on ka annet selle jaoks :D .. kuigi jah, see mõte võib muutuda vast sel hetkel, kui saan endale klassi, kuhu enam teist korda tagasi minna ei tahaks. Eks elu näitab, kuidas asjad kujunema hakkavad.
Paralleelselt praktikaga olen ikka lapse kasvatamisega ka tegelenud ja aasta on imekiirelt selles osas möödunud. Emme olla on supervahva, olen seda ennegi öelnud :P

Haigused tabasid lõpuks meie pisikest ka, kuid õnneks oli tegemist vaid nohuga ja ühepäevase palavikuga. Oligi siiani kuidagi väga hästi läinud selles osas.
Nojah, tegelikult olime vahepeal paar päeva Tallinnas Merimetsa haiglas ka. Saime terve perega omale noroviiruse ja kuna olime just Annil-Sandril Viimsis külas, kui Miia seisund halvenema hakkas, siis viidigi meid Tallinna haiglasse, kus esimene öö oli jube, sest mul endal oli ka okseralli käsil. Õnneks tuli teisel päeval mulle juba eluvaim sisse ja jaksu juurde lapsega tegelemiseks. Sanitarid olid seal küll sellised, et võta üks ja viska teist.. jubejube.
Nüüd on see juba unustatud ja loodetavasti pikaks ajaks :)

Kolinud me veel ei ole, aga julgen öelda, et aprillis peaks see kindlasti juhtuma. Palju enam teha ei ole, aga mõtlesin, et köögimööbli võiks ikka ära oodata ja siis ei tohiks miski enam kolimist takistada. Ei viitsi väga mässata seal, kui korralikult süüa, nõusid pesta ja teab mida teha ei saa.. Asi see kuu aega siis veel oodata pole :)

Niiet, kallid sõbrad, kui oleme ära kolinud, võita hakata järjest meil soolaleival käima :D Kõik on vägagi oodatud, kes tulla tahavad :)

Muud väga muutunud polegi. Varsti algab kevad ja loodetavasti läheb millalgi soojaks ka. Märts on põnev kuu osalt seetõttu, et meenuvad emotsioonid, mis eelmisel aastal samal ajal mind valdasid ja teisalt seetõttu, et seeaasta saab neist emotsioonidest osa mulle väga kallis inimene.

Mis muud kui ilusat kevadet, kui see ükskord kätte tuleb ja lugemisteni ;)

Kokkuvõtete aeg

Ongi aeg teha väikene tagasivaade nüüd juba eelmisele aastale ja meenutada, mida kõike see endas peitis.
Oli see ju meie endi (1985-aasta) Härja-aasta.

Eelmisesse aastasse jäi minu elu kõige suurem saavutus- Miia. Esimesed kuud aastas olid täis ettevalmistusi ja põnevat ootamise aega. Väikese põngerja sünd seadis rütmi terveks ülejäänud aastaks. Minust sai emme ja minu tundemaailma lisandus tundeid, mida varem kogenud ei olnud.
Tegelikult jäi 2009-ndasse aastasse päris palju titauudiseid ka sõpradelt-tuttavatelt. Lahe!

Suvi oli erakordselt soe ja möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti. Väikene mõttepaus- avastasin, et sel aastal ma sättisin sisse end ju Pärnus ka.. oma väikeses pesas. Üürikas küll, aga esialgu sobis see ka :)
Sügis-talvine aeg väga mingeid olulisi muutusi ei toonud. Meist said majaomanikud ja 2010-aastal saavad meist ehk juba ka päris oma kodu elanikud.

Kuskil ma väga ringi ei reisinud ja mingeid suuri ettevõtmisi ei sooritanud. Olin lapsega kodus ja tegelesin tema kasvatamisega. Küll aga õnnestus aasta jooksul vastu võtta mitmeid külalisi ja näha armsaks saanud inimesi, keda kaua näinud ei olnud. Aastale pani toreda punkti Ergo naisevõtt, millest ma ise kahjuks osa võtta ei saanud, aga eriline sündmus minu jaoks oli see siiski.
Kokkuvõttes võin öelda, et oli edukas aasta. Selles oli palju rõõmu ja erilisi hetki. Olen tänulik ka kõigile nendele inimestele, kes selle aasta väga eriliseks aitasid teha.

Mida ootan 2010-ndalt aastalt?
Tahaks kevadel ülikoolist sääred teha.. ja seoses sellega on üsna suur osa aastast ka sisustatud.
Heh, tegelikult ma loodan, et erilisi hetki toob kaasa ka alanud aasta. Rohkem üksteisemõistmist, sallivust ja armastust!

Ilusat alanud aastat, mu sõbrad!

veel selles aastas

Laupäeval, kui Rimisse üritasime minna ja selgus parkimiskoha leidmise võimalikkuse puudumine, jõudis mulle kohale, et jõulud hakkavad tulema. Inimesed teevad ikka oma jõuluostud ju viimasel nädalavahetusel :P
Mul veel jõulutunnet ei ole.. võib-olla, kui kuusk toas oleks, siis ehk võtaks asi rohkem ilmet. Loodetavasti ikka mingi tunne lõpuks peale tuleb. Need on meie esimesed jõulud kolmekesi. Seda, kus me need veedame, praegu täpselt ei teagi.. eks selgub viimasel hetkel.

Jõulude peatsest lähenemisest annab märku ka asjaolu, et mu vanemad tulid Eestisse vähe pikemaks ajaks. Võtame ette mõned sõidud Vändra kanti ka.
Täna käisidki vanavanemad oma silmarõõmu vaatamas. Boonusena sellele oli väga meeldiv, et Elen ja Kerli täna üllatusvisiidi tegid. Kerlit polnud ju ka mingi sada aastat näinud, Elenit ikka olen trehvanud. Mõlemad rõõsad ja rõõmsad, südantsoojendav oli kodukandirahvast hetkekski näha :)

Ükspäev avastasin, et mu load kaotavad 2. jaanuaril kehtivuse. Oh hullu.. olen ju oma vahtralehtedest lahtisaamist neli aastat edasi lükanud. Mõtlesin, et nüüd oleks juba liig seda jälle teha. Registreerusin ära ja täispikk laupäevane päev autoteemadel ning tehtud ta saigi. Toopäev oli meil issi-tütre-päev. Said kenasti hakkama, kuigi pabistasin küll selle pärast veits. Nüüd tuleb veel vaid load ära oodata ning "väga meeldiv" on see, et uued load saan alles 8. jaanuaril.. mis ei tähenda muud, kui seda, et 6 päeva sõita ei saa. Arusaamatu minu jaoks, kuidas saab terve töötiim korraga puhkusele minna ja mitte keegi asjaga ei tegele. Mis siis ikka.. eks peab ootama.

Ilmad läksid jubekülmaks ja sellega seoses läks jubekülmaks ka meie elamine.. lapsel päevad läbi käed jahedad ja midagi väga teha ka ei saa. Kütame küll, aga kindaid ju toas kätte ei pane. Ehk see hirmkülm läheb nüüd mööda ka millalgi.
Lootma peab, et haigused ka edaspidi meie majast mööda lähevad.
Üks selline veidikene eriline moment tabas ka meid mõni aeg tagasi. Nimelt Miia tegi iseseisvalt oma esimesed sammud (8-kuusena siis). See aga tähendab ainult seda, et aeg on ikka jubekiiresti läinud ja kauaks seda titeaega enam ongi..

Aastavahetuse veedame ilmselt Pärnus, jälgides traditsiooni ja veetes selle koos Anni-Sandriga. Praegu neil veel võimalus ise meile külla sõita, järgmisel aastal, kui neil väike paterdis majas, tuleb ilmselt meil sõit Viimsisse ette võtta.
Jõulukingid on õnneks enamik juba tehtud või tegemisel ja tõepoolest on jõulude juures kõige vahvam minu meelest just kinkide tegemine. On armas, kui kellegi südamesse sellega sooja tunde saab tekitada.

Mul ei jäägi muud üle, kui soovida neile, keda isiklikult jõuluajal ei näe, kaunist, rahulikku ja südamlikku jõuluaega ning et see aasta lõpp oleks ikka meeldejääv. Soojad ja pehmed kallistused teile, mu sõbrad :)

PS. eks uuel aastal kohtume, et teha meenutusi siis juba eelmisest aastast

Üles leitud

Nojah, ega mul ei olegi tegelikult ühtegi vabandust, miks ma pole vahepeal postitusi teinud.. Täna sain Katsi käest noomida ja siis mulle meenus tõesti, et võiks vahelduseks jälle kirjatüki vorpida.

Vahepeal on palju, palju juhtunud.. kirjutasin ju ka viimati ammu, ammu. Pikka postitust vist venitada ei viitsi.. üritan teha lühidalt ja edaspidi järge hoida :)

Miia sai 8-kuuseks ja 27ndal saab täis juba 9 kuukest. Jummaluke, kuidas aeg ikka lendab.. mäletan, kui ta oli meil alles teki sees ja siis tundus, et sinnani on maa ja ilm aega, kui ta ükskord ringi paterdama hakkab. Nüüd on see siis käes! Pean tõdema, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem rõõmu ta valmistab.. on muidugi alati valmistanud, aga rõõm läheb aina suuremaks. Emme olla on maailma parim ja mul on väga hea meel, et seda tunnet saab varsti-varsti tundma ka veel üks minu elus väga oluline inimene- Anni. Algab uus etapp elus.

Ostsime omale vahepeal maja. Sisse veel kolinud ei ole, sest tegeleme siseviimistlusega. Kui see valmis, siis tuleb veel lõppviimistlus teha, aga tahaks ikka üsna uue aasta hakul ära kolida. Kas või poolikusse majja, aga vähemasti oleks see meie päris oma pesa. Enamik tegelikult ju alustab nõnda ja aja jooksul antakse elamisele see viimane lihv.

Kes veel ei tea, siis tegelikult mul ülikooli magistrikraad veel käes ei ole. Lapsesoov oli suurem kui kraadisaamine.. aga mõtlesin, et 3 aastat seda edasi ka ei lükka ja tegemata jäi üsna vähe- lõputöö ja praktika. Seega võtsin plaani kevadel ka tarkade klubisse astuda (loe: ära lõpetada). Kooliga seoses võtsime ette sõidu Tartusse.. Kusjuures vanasti, kui üksi seda maad autoga sai sõidetud, siis ei tundunudki tee niiiii pikk, aga nüüd tundus see igavikuline. Käisin ju viimati Tartus jaanuaris.. omajagu aega ka möödas sellest. Heh.. igatahes sain lõputöö jaoks mõtted ja praktika kohapealt targemaks (teen selle VG-s) ning ühtlasi jõudsin üle vaadata mõned kallikesed. Kõiki kahjuks ei saanudki, eks teinekord.

Manni käis mul külas. Jah, lihtsalt niisama võttis kätte ja sõitis Tartust bussiga meid vaatama. Hea oli vahelduseks ka haritud ja intelligentse inimesega näost näkku suhelda. Siiani olen seda pidanud tegema ainult netiteel (kui välja arvata külaskäik Liina juurde). Jõudsime lobiseda, süüa teha, süüa, jalutada ja isegi tulevase kodu üle vaadata. Tema külaskäik pani tõdema, et on väga kurb, et vahemaa nõnda pikk on ja igal suvalisel hetkel sellist sõitu ette võtta ei saa. Pean siin endamisi edasi lootma, et Mann ikkagi kunagi otsustab, et tahab Pärnusse elama tulla.. ja siis kolib siia ka Edith.. ja nii edasi :D

Hakkasin mõni aeg tagasi jälle trennis käima. Polnud ma ju seda teinud ajast, kui kõhukaks jäin. Alustasin tasa ja targu ning nüüd juba tunnen, et endine vorm hakkab tasapisi taastuma. See on hea tunne.

Nüüd hakkab saabuma see moment, kui ma pean tegema mõttepause, et meenutada, mis veel vahepeal toimunud on. Järelikult on aeg otsad kokku tõmmata. Eluke veereb igapäevaselt väga ühes rütmis ja rutiinselt. Jõulud tulevad ja loodetavasti ka lumi koos nendega. Jõulukingid mul veel ostetud pole, aga vähemasti tegin nimekirja nendest ära :D

Lubasin teha lühidalt, seega praegu lõpetan. Ütlen "Kohtumiseni", sest tulen varsti jälle :D Seniks, olge terved ja peske käsi! :)

ohoh

Oh hissus küll, kui kaua ma pole siia kirjutanud. Olen vahepeal üsna tegusaks saanud ja pole üldse mahti kirjatükke vorpida.

Mis siis toimunud on.. enam ei mäletagi, vanadus noh! Vanemaks sain. See juhtus.
Üldiselt veereb meie eluke siin tasapisi. Teeme ettevalmistusi uue kodu soetamiseks, päris oma kodu jaoks.
Miia muudkui kasvab, vaikselt mekib juba kartulit ja varsti lisandub aina rohkem suurte inimeste toitu. Tirts on meil igavesti tragi, praegu on ta 5,5-kuune.. aeg ikka lendab küll. Hullab mööda tuba ringi ja minu päev möödub suuresti tema tõstmisega pahanduspaikadest eemale.
Jalutamas käime päris palju ja täna alustasime ujumisega. 30-kraadine basseinivesi oli 35-kraadise vannivee kõrval üsna šokk tema jaoks.. alalõug hakkas päris värisema :). Õnneks ta kisa ei teinud ja ehk järgmine kord on ta veega ka rohkem harjunud.

Aega on palju mööda läinud ja minul ei ole teile mitte midagi põrutavat rääkida. Muutusi tekitab ainult väike Miia, kes koguaeg uusi asju õpib. Mina istun ikka oma üleliigsete kilode otsas ja unistan ajast, kui mahtusin oma vanade riiete sisse.
Ei, aga ma kavatsen sinna kunagi veel mahtuda :P

Põhimõtteliselt tegin ma selle postituse vist selleks, et oleks midagi tehtud, sest nagu näha, ei sisalda see suurt midagi. Andeksi.. ma üritan meelde jätta kõik põnevad vahejuhtumised ja järgmine kord pikemalt kirjutada.
Seniks kirjutage teie, et mul oleks, mida lugeda.
Aitäh!

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Enne, kui sain emaks. (L. Tungal)

Kui need väga soojad ilmad olid, siis ma virisesin, et liiga palav on. Väikse paksu lapsega on palavaga päris raske... Ilmad läksid kenasti jahedamaks ja sellega koos jahenesid ka meie toad. Mõtlen ikka, et parem olgu jahe kui 27 kraadi toas.. nüüd on tulemus käes. Minul kurk haige ja enesetunne kehvake. Alustasin kiiret ravi, sest haigeks ju ometi jääda ei või. Siis ei ole minust asja millekski ja kedagi teist minu asju ajama panna ka ei ole. Loodame, et see kurguvalu on mulle vaid hoiatuseks ja päris haigust sellest ei tule :(

Vahepeal on jälle palju toimunud. Külalised on nüüd ära käinud, kes käia on tahtnud, ja kindlasti on keegi veel tulemas. Tartukad käisid ja tore on näha, et kõik on ikka endised. Muidugi veel toredam on, et nad üldse viitsisid sealt kaugelt siia sõita.
Vanemad käisid Eestis, saime jälle grillida :) ja mina patustasin mõne korvikesega. Siiski, siiski ma usun, et mõned väiksed punnikesed, mis Miiale peale seda tulid, olid sellest paarist jäätiseampsust, mis ma tegin. Enam ma ei tee :P
Hmm.. kes meil veel käisid? See on see jama, kui kaua aega midagi ei kirjuta.. Meelest on läinud :( Niigi mu mäluprobleemid aina süvenevad ja süvenevad.

Möödunud nädalavahetusel käis Maidu töökaaslane oma naise ja lapsega meil. Nii armsad ja toredad inimesed.. Kahju, et kõik toredad inimesed mujal kui Pärnus elavad :D

Igatahes midagi põrutavalt põnevat meil järelikult toimunud ei ole, kui mul kõik peast pühitud on. Pean sellest õppima ja siia tihedamini tulema, aga viimasel ajal olen koos minimupsuga silma kinni lasknud ja päeva maha maganud :)

Ma tulen tagasi, kui mulle meenub, mis ma öelda tahtsin :D Panen lõppu mõned pildid veidikene kasvanud Miiakesest ka.. silmarõõmuks või nii :P




Üks ilus pilt vanaema ja vanaisaga ka :P


Tulid punased silmad, sest fotograaf ei olnud vist eriti osav :)

Mured ja rõõmud

Seljataga on üks üsna murelik nädal. Pisikestega on raske kohati just sellepärast, et nad ju ei oska sulle veel öelda, mis neid vaevab. Minu printsessil on eelmise nädalaga tekkinud väga tugev lööve, ilmselt siis allergia mingi minu söödud toidu vastu :( Punne on täis nägu, kael, kukal ja pea... Täna käisime lõpuks arstil ja saime salvi.. no ja minul keelati selle viimasegi söömine, mis ma söön :D Niigi olen loobunud igasugu šokolaadilistest ja magusast gaaside kartuses.. küpsised olid magusaisu leevendamiseks. Nüüd ei tohi neid ka enam süüa.. Oi ei teagi, mismoodi ma oma isudega võitlema hakkan.

Selline kriimu-kraamu ta mul näost ongi :(..


Lisaks sellele murele on Miiakene hakanud ka piima "raiskama". Üsna tihti juhtub seda, et peale söömist silmagi pilgutamata kõik krooksuga välja tuleb.. Loodan väga, et see on ajutine nähtus. Ei saa ju lõputult väärt kraami raisku lasta :D

Enne murenädalat oli muidugi vahvaid seiku ka. Preili sai omale lamamistooli, mis vibreerib. Nüüd saab natukene arvuti taga ka asjatada ja samal ajal jalaga seda tooli kiigutada.

Eile oli ju emadepäev.. minagi sain väikse emadepäevakingituse, sest Miia otsustas magada terve öö. Jäi magama südaöö paiku ja magas hommikul seitsmeni :P Tavaliselt on meil ikka kolme ajal söögipaus, aga see öö ei olnudki. :)

Vahva on tema tegemisi jälgida ja vahest ajab isegi naerma. Näiteks eile suutis ta Maidu ema juures ennast kuklani täis kakada ja jättis Sveni voodisse mõnusa pissiloigu :D

Aga minul ei olegi muud uudist. Unistan juba ajast, kui saan massaazi minna. Nii jubedalt tahaks juba, aga veel ei julge. Peab arstilkäigu ära ootama ja loa saama, siis kindlasti lähen.

Nädalavahetusel tulevad Anni ja Sander meile lõpuks külla ning 23ndal tulevad Tartutibud siia.. On, mida oodata ja niimoodi läheb aeg ka ehk kiiremini siin. See üksinda passimine on ikka jube küll.. Seltskonda oleks hädasti vaja :) Ahjaa.. Liina tuleb homme linna ja kudrumudru läheb lahti.

Üsna mõttetu postitus sai, aga tuli tunne, et peaks siia midagi lisama ja noh, peab ju ära kasutama seda hetke, kui laps magab.. niigi ta on otsustanud hakata jälgima päeval-me-ei-maga-reziimi. Ime on, kui magama jääb ja hetk tagasi see ime juhtuski :D

Hea küll, tõmban otsad kokku praeguseks.

Ninnunännu

Olen juba mõnda aega plaaninud siia postitust lisada, aga paraku ei ole aeg seda võimaldanud. Nüüd, kui preili on taas unne suikunud ja kodused tegemised ei nõua tegemist, saan lõpuks ka siia üht-teist kirja panna.

Homme saab täpselt kuu sellest, kui meie elus toimus päris suur muutus. Tegelikult on vist isegi parem öelda, et algas uus etapp - lapsevanema oma :) Selle kuu ajaga olen enam-vähem juba uue olukorraga kohaneda jõudnud. Kõik vist teavad, et iga uus algus on raske, nii oli ka meil alguses raskusi... magamatus, väsimus, uued olukorrad.. kõike oli kuidagi liiga palju (nojah, eks see magamatus ei ole mind siiani jätnud :D). Sealjuures veel enda tervislik taastumine. Nüüd hakkab inimese tunne juba tagasi tulema ja tekkima hakkab isegi mingi väikene rütm. Võin öelda, et küll see oli ikka tore aeg olla kõhukas ja kõike süüa :P Ega mulle ilma asjata öeldud, et naudiksin seda aega.. ei osanud ma siis vist päris sajaga seda teha, sest praegu tunnen, et oli tõesti ju hää. Jah, nüüd on mul kodus imearmas mõmmik, kes toob endaga kaasa uued mured ja rõõmud. Kindlasti saab seegi olema põnev aeg :) Homme sööme Miiaga kahekesi (emme muidugi enne ja Miia pärast piimaga :P) sünnipäevakooki ja loodame, et see hull gaasivaludeaeg kiiresti mööda saaks. Küll on ikka raske see väikese lapse elu.. Ehk õnnestub kolme kuuga sellest üle saada.

Nagu näha mööduvad minu päevad nüüd titarütmis :) Sööme, magame, võitleme puuksudega, mis kõhus kinni, likvideerime kakaplahvatusi, jalutame väljas ja silmitseme niisama üksteist. Muidugi ootame ka nädalavahetusi, sest siis saab meiega ühineda härra Issi, kes kahjuks kaugel tööd teha rassib. Lisan siia blogisse ka paar pildikest, sest tean, et paljud neid pilte näha tahaksid. Mina, kitsipung ja laiskvorst, aga ei ole viitsinud neid orkutisse lisada. Ei taha nagu ka eriti.. ma ootaks teid pigem endale külla, kes pisikest näha tahavad :P

Nüüd hakkab preili juba vaikselt vannis harjuma. Esimene kord oli paras katastroof, aga teine oli juba päris mõnus :P

See on see kõikse parem koht ja emme musi on see kõikse parem musi :P

Ja niimoodi mõtlikult ta meid koguaeg vaatabki..

See postitus tuli väga titateemaline, aga minu elu ongi nüüd titateemaline.. kõik mu päevad on täis tema tegemisi ja hetkel käib elu täpselt selles rütmis, nagu tema seda soovib. Ja tundub, et hetkel ta soovibki ärgata ja minu internetiaeg on selleks hetkeks läbi :D Siiski ma üritan siia millalgi jälle naasta.

Tegelikult on ikka ülimalt vahva, et mul on nüüd oma väikene pere :)

Meestele :)

Naistel on jõudu, mis vapustab mehi. Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu.

Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda. Nad laulavad, kui tahaksid nutta.

Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.

Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad. Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.

Nende jaoks pole 'ei' vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.

Nad jäävad ilma selleks, et nende pere saaks rohkem. Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.

Nad armastavad tingimusteta.

Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.

Nad on õnnelikud, kuuldes sünnist või laulatusest.

Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.

Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi, kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas.

Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haiget saanud südant.

Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.

Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.

Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema. Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.

Neil on empaatiavõimet ja ideaalid. Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.

Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA:

NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

Plirts, plärts...

... täna on väljas ikka superilus kevadilm. Mõtlesin ja ütlesin, et nüüd võikski juba soojaks minna ja kevad kätte tulla. Päike ja soe annab nii mõnusalt energiat.

Homme on naistepäev. Tegelt on tore, et kalendris on päev, kus mehed saavad naisterahvaid meeles pidada.. ükskõik siis millega. Minu jaoks ei olegi tegelikult oluline, et mulle mingeid lilli tuuakse (need ju närtsivad niikuinii).. vahest on lihtsalt tore, kui poputatakse. Tegelikult arvan, et kui naised tahavad, et neid sellisel päeval meeles peetakse, siis tuleks naisena ka käituda :)
Mulle meenus eelmise aasta naistepäev, kus siis naljaga pooleks Maidult oma lille nõudma kukkusin (teada oli, et ta selle päeva unustab ja ega ma pahandanudki). Tema aga kostis mulle selle peale, et tema ongi minu naistepäeva lill :) Ja siiamaani pole ära närtsinud... mingi imelille vist sain :P
Niisiis, kallid naisukesed, loodan, et te saate end homme tunda erilistena :) (tegelikult peaks seda saama ju iga päev).

Olen jälle kaua siit eemal olnud ja üht-teist korda saatnud. Põhiliselt ettevalmistused eelseisvaks...
Edith käis mul külas. Tore on tõdeda, et ehkki vahepeal on aega omajagu mööda läinud, oleme meie ikka endised ja jututeemasid jagub alati. Loodan, et varsti saavad külla tulla teisedki :)
Vändrasse tahaks minna... Liinale lubasin küll minna, aga no ei saa seda kuidagi ette võetud. Homme ilmselt läheme vanaema vaatama. Ei imesta, kui Liina ise mulle enne külla jõuab :P Paar korda oleme selle aja jooksul Tallinnasse sattunud ja Anni-Sandri juures peatunud. Vahva, et neil ka kõik ikka hästi on.
Ohjah, mul ei ole tegelikult suurt midagi kirjutada. Olen kuulnud jutukesi, kus inimesed tunnevad huvi, mis ja kuidas... Annan teada, et olen endiselt veel ühes tükis, kuigi iga hetk võib see ka muutuda :) Tekitan siin põnevust... (aga olen ju ise samamoodi põnevil).

Sain natukene trükimusta kulutada ja usun, et hetkel sellest jälle piisab. Kui mul on uudiseid, siis kindlasti annan nendest teada. Ootame ja vaatame, mis elu toob :P Olge tublid!

Ahoi ahoi

Ongi jälle kuu mööda läinud, rohkemgi veel. Mina pole siia midagi kirjutanud, nagu näha. See muidugi ei tähenda, et ma teiste blogitajate tegemisi lugemas ei käi. Käin muidugi! Lihtsalt lugemine on kordi lihtsam kui kirjutamine :)
Põhjus, miks ma pole siia midagi kirja saanud, ei olegi väga keeruline.. mul nimelt ei ole väga kirjutada midagi, mis teile huvi võiks pakkuda. Tööl ma enam ei käi, kooliga on ka ühel pool. Nüüd ma lihtsalt puhkan ja ootan, millal uued tuuled tulevad :P

Tegelt on nii, et oleme juba kuu aega oma uues pesas elanud ja täitsa tore on. Väikesed detailid on elamise hubaseks ja meile mugavaks teinud. Naudin perenaiseks olemise rolli ja hoolitsen meespoole eest senikaua, kuni uus ilmakodanik hoolitsuse omale võtab :)

Saime omale normaalse interneti ka nüüd sisse, aga avastasin, et ega see arvuti taga istumine nii lihtne ei olegi enam. Üheski asendis ei ole mugav, koguaeg säti ja paiguta end, et üks ega teine koht ära ei väsiks. Nii ma lööngi lõpuks käega ja panen arvuti hoopis eemale. Praegu sättisin end patjadele sisse, et selle sissekandega ühele poole saada.. ja siis ilmselt pean mõnda aega jälle arvutist eemale hoidma :P

Millega ma siin Pärnus siis oma päevi sisustan? Päris hea küsimus kusjuures.. :D Päevad lähevad kiiresti, sest enamasti ma magan lõunani ja vahest teen isegi päevaseid uinakuid. Ärkveloleku ajal harin end beebikirjandusega, koristan, teen süüa, pesen pesu (no tegelt peseb jah masin) või vedelen teleka ees. Ja no muud nagu ei olegi... nii need päevad lähevad. Järgmisel nädalal on plaan ujuma minna. Isegi ootan huviga, kas see ka õnnestub.

Paar korda olen Tallinnas ka käinud ja ühendanud need käigud perekond Nõmme külastamisega :) Meil jätkub Anniga jututeemasid lõputult ja nii ma siin unistangi, et nad ikka ka kunagi sealt Tallinnast meile lähemale kolivad. Senikaua tuleb kahe linna vahet sõita.

Kui nüüd midagi hullult põnevat peaks juhtuma, eks ma siis jälle kirjutan teile sellest. Vähemasti teate, et ma olen ikka kuuldavusel ja pole orbiidilt kuhugi kadunud :P

Kokkuvõtete aeg

Olen hetkel olesklemas Pärnus ja leidsin, et väga sobiv oleks praegu ära teha selle aasta viimane postitus. Jah, ma miskipärast arvan, et sel aastal ma siia enam ei kriba. Kuna vanemad on ka aasta lõpuni Eestis ja ilmselt tiirutan selle aasta järelejäänud päevad lihtsalt Vändra ja Pärnu vahet.. siis usun, et võibki nii juhtuda, et jääb postitus muidu tegemata.

Mõtlesin, mida siia küll kirja võiks panna. Aga tegelikult on just hea võimalus võtta kokku kohe-kohe läbi saav aasta 2008. Järgmine on ju meie aasta, Härja (Pühvli) oma.
Eile õhtul mõtisklesin selle aasta tegemiste üle.. kooli lõpetamised ja asjad jäid kõik ju eelmisse, seega mingit märkimisväärset sündmust seoses kooliga ei olegi.
Olen olnud tubli töölaps ja tegelikult ka kooliasjad kenasti ära teinud. Suutsime Mariliga isegi nii tublid olla, et sügisega said kõik vajalikud ained tehtud ja kooliteed rühkida pole vaja rohkem kui ainult praktika ja lõputöö jaoks. Kergem on olla küll :)

Siiski on see olnud imeline, imelik, veider aasta, kus rõõmsaid sündmusi on varjuna saatnud ka kurvemad. Aprillikuus tuli meil vastu võtta kurvad uudised lähedase pereliikme raskest haigusest, mis saatis ja ühendas meid kuid. Mõned kuud hiljem tuli lähedastele edastada hoopis rõõmusõnum.. mõtlesin, et veider on rõõmustada ja kurvastada ühel ja samal ajal. Teadsime, et ees on ootamas kurvad sündmused, kuid oli ju põhjust rõõmustada hoopis teise asja üle. Elu on keeruline ja tegelikult ei jää üle mitte midagi muud, kui lihtsalt leppida sellega, mis tal meile varuks on. Sügis viis meie hulgast ühe pereliikme, aga hinge jääb väikene säde, sest kevad peaks ju tegelikult meile uue pereliikme kinkima... pisikese ime, kellest saab lapselaps armastavatele vanavanematele ja kingitus tulevastele lapsevanematele :)
Ja mis teeb asja veel maagilisemaks on asjaolu, et tulevane ilmakodanik peaks kõigi eelduste kohaselt ilmavalgust nägema samal aastal (Härja aastal), mis aastal on sündinud ka tema vanemad. Ja sünnikuupäev peaks jääma väga lähedale sellele kuupäevale, kui oli sündinud sellel aastal lahkunud pereliige. Jah, elu on kummaline - mõtlen ikka ja jälle. Hoidkem pöialt, et väikene ilmakodanik tuleks siis, kui on temale õige aeg ja lootkem, et kõik läheb ikka hästi :) Väikene mure on ju ikka hinges...

Lisaks kõigele, jäi sellesse aastasse ka minu viimane tööpäev Tavidis. Need aastad, mis seal töötasin, on tagasi vaadates kuidagi väga kiiresti läinud. Aga oh aegu ja läbielamisi seal... :D Ja tegelikult ei saa anda 100-protsendilist garantiid, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei või iial teada..

Olengi vist olulisema siia kokku pannud.. eks emotsioone on olnud palju ja neid tuleb kindlasti veel juurde. Täna vaatasin pilte IT-aja kursakaaslastest ja olgugi, et laialiminekust on juba tükk aega möödas, on mul tunne, et see igatsus nende järele ei kao vist kunagi :) Need olid ühed vahvaimad ajad Tartus. Muidugi olid vahvad ka õpetajaajad.. aga IT-aegu ei asenda miski.

Nagu juba mainisin, veedan viimased selle aasta päevad Vändra-Pärnu liinil. Loodan selle aja sees trehvata ka kodukandi rahvast.. endisi klassikaaslasi, sõbrannasid, sõpru.. on ju jõuluaeg see, kui tihti just Vändras kokku juhtunud oleme.

Soovin kõikidele, kes siia vahest satuvad, kaunist jõuluaega armsate seltsis. Sööge kõhud punni ja meeled rõõmsaks. Veel soovin ma vahvaid elamusi aastavahetuseks ja et see vana aasta ikka meeldejäävalt ära läheks. Ükskõik siis, kes meist kus Eesti otsas seda ära saadab :) Olen mõttes ikka teiega ja loodan, et mu head soovid ikka ilusti kohale jõudsid...

Kohtumisteni :P

Pärnus tegin seda ja teist..

Neljapäeval peale tööd sõitsingi Tartust ära Pärnusse ja tulin eile jälle Tartusse tagasi.
Tegelikult oli asjalik nädalavahetus.
Ma ei tea, kuidas see seal alati võimalik on, aga hommik on tavaliselt vaevu alanud, kui kell on juba õhtus. Aeg läheb kuidagi väga kiiresti.

Reedel ootasin pool päeva, millal meesterahvad omi asju ajasid (kusjuures sinna käis veel ka ühe meesterahva juuksurikülastus... ja siis öeldakse, et mehed ootavad naiste järgi, eksole :)). Lõpuks saime ikkagi ka poetuurile minna, kuigi midagi ära ei ostnud.
Ostudeks läks laupäeval. Saime omale lõpuks riidekapi, fotoka ja veel igasugu väikest pudipadi, mida tulevases kodus vaja võiks minna.
Laupäev oli veel selles mõttes pikk ja tegus päev, et panime kokku voodi, mis juba varasemalt valmis oli ostetud ja enam-vähem kokku sai ka värskelt soetatud riidekapp. Uksed jäid veel ripakile, sest minust polevat asja nende paigas hoidmiseks :D .. mehe käsi ja mõistust olevat sinna juurde veel vaja. Vot niiviisi.
Aga teha on korteris veel nii mõndagi. Neid tegemisi jään ma nüüd ootama, et siis lõpuks saan mina hakata oma perenaisetegemisi seal teostama... vähemasti mõtted on mul olemas :)

Täna oli vaba päev, sest loeng jäi ära. Olin tubli ja tegin oma kolmapäevase tunni tulevastele õpetajatele valmis. Homme on tööpäev ja tegelikult on see koolitöö mõttes raisku läinud päev. Seega hea, et täna peaaegu ühele poole omadega sain.

Lumi sulas ka ära ja mu auto pääses oma endisele parkimiskohale tagasi. Väga tore.

Aga aitab ka. Teen uued tegemised ja siis kirjutan.

Olnust..

Üle-eelmisel pühapäeval oli vahvlipäev.. jah, oi ei mäletagi, millal mina viimati vahvleid küpsetasin. Kui üldse, siis olen ma seda viimastel aastatel teinud ainult Pärnus Rohu tänavas majas numbriga 105. Aga pean tõdema, et need veneaegsed vahvliküpsetajad on ikka kõige paremad... nendega on üsna suur oht end küll ära kõrvetada, kuid siiski tulevad vahvlid kõige paremad. Kui Pärnusse kolin, siis usun, et tassin sinna Vändrast meie vahvliküpsetaja ka ja hakkan üheks heaks koduperenaiseks, kes aeg-ajalt ikka oma perele kooke ja vahvleid teeb :) I hope so vähemasti...

Kool hakkab vaikselt lõpule jõudma. Ei mäletagi, kas olen siin varasemalt maininud, aga selle semestriga saavad ained kõik tehtud ja põhimõtteliselt ongi kooliga ühel pool. Praktika on köömes.. (mhmh, kindlasti :)). Ja ma usun, et nüüd aitab koolis käimisest.. loodetavasti naasen siis kooli tagasi hoopis ise tarkusi jagama.

Eelmise nädalavahetuse lõpul alguse saanud lumetorm kimbutas mindki. Just sellel tobedal pühapäeval olin Lõunakeskuse kontoris tööl ja sättisin end ajavaruga välja olukorda hindama, kas ikka tasub autoga sinna minna. Vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks ikkagi paarutasin ise kohale... kui ma olin esimese foorini jõudnud, siis ma juba kahetsesin oma otsust. Auto kiskus vibama, sõiduridu ei olnud ollagi, lihtsalt libisesin kuidagimoodi kohale..
Päev otsa mõtlesin ainult sellest, mis seisus mu auto Lõunaka parklas on.. ja mismoodi ma sellega küll sealt koju saan. Kliendid ikka valgustasid meid väljas toimuvast ja see ei olnud eriti innustav :)

Kell kaheksa mu kannatus katkes ja ma läksin parklasse piiluma, mis seisus mu auto ikkagi on ja kas õnnestub see ilma lumelabidata sealt kätte saada. Autoga oli okei, parklaga aga mitte.
Peale tööpäeva ja pooletunnist julguse kogumist sõitsin koju ise mõttes korrutades "pliis, ära jää kinni, pliis ära jää kinni :)".... ja ei jäänudki... kuni kodu juures hoovi keerates ikkagi lumevalli kinni jäin. No hea, et niigi läks, sest õnneks olid Mann ja Massi minutiga kohal ja koos õnnestus auto miskitmoodi maja taha ära parkida. Seal ta nüüd siis seisab nukralt lume all ja koos ootame vihma, mis ta seal alt välja päästab.. või siis Maitu, kes lumelabidaga auto välja kaevab.

Nädal on juba poolepeal ja see on hea. Eile käisin üle mitme aasta hambaarsti juures. Jah, ma tean, et tegelt peaks ju iga aasta käima, eksole, aga ma mõtlen, et kui vajadust ei ole, milleks ma siis lähen end piinama. Veendusin, et see on ikka üks ebameeldiv koht, isegi, kui mulle seal ebameeldivusi ei tehta... õnneks olid kikud korras, nagu ka eelmistel kordadel. Loodan, et nad vapralt edaspidigi vastu peavad. Tasuta saadud arstivisiidid tuleb ikka ära kasutada :)

Homme lähen tööle ja peale tööpäeva sõidan Pärnusse (peale suuri kaalutlusi). Ei suutnud ette kujutada, mida ma terve vaba nädalavahetuse siin Tartus ikka teeksin. Pärnus ei tee muidugi jälle midagi kasulikku, aga vähemasti saab mõneks ajaks teise keskkonda. Vot niiviisi..

Mis siis veel?
Eelmisel reedel oli Tavidil väike üritus klubi-restoranis Gläm. Blokkisin, mis ma blokkisin, aga läksin ikkagi sellest osa saama ja tegelikult oli väga vahva. Sõin toite, mida ma ilmselt rohkem enam kunagi sööma ei lähe, ja nautisin head seltskonda. Natuke kurb on ka, et detsembriga minu töö Tavidis ühele poole saab.. aga kes teab.. keegi ju ei kinnita, et ma sinna ei naase :)

Nüüd lõpetan küll, sest olen vist tasa teinud mõningase vaikusehetke siin..
Olge vahvad ja süütage pühapäeval ikka väike küünlaleek ka :)

Natukeseks taas siin

Nädalavahetusel käisime lõpuks ära Soomes. Kui sõit nii palju ei väsitaks, siis oleks kõik päris okidoki. Reede lõunal Tartust Tallinnasse ja õhtul paar tundi laevasõitu. Pühapäeval kaks korda rohkem laevasõitu... muidu oli vahva ja üsna kurnav end toidust punni süüa.
Pühapäeva öö saatsime mööda Anni-Sandri uues üürikas koos nende hullumeelse kassiga. Ja no tegelikult oli ka see superlahe, et nendega üle pika aja jutustada sai. Jääb ju üsna väheseks neid kohtumisi.. Rõõm on näha, et noored ikka veel roosad-rõõsad ja rõõmsad on :)

Esmaspäeval ma kooli jälle ei jõudnud (aga ega süümekaid ka ei ole), ilmselt ei jõua veel nii mõnedki esmaspäevad.
Eluke veereb töötähe all, kusjuures mida aeg edasi, seda kurnavamaks see muutub. Õnneks ei ole palju jäänud ja 30. detsembrist lähengi ära puhkusele :) Ei jõua kohe ära oodatagi. Mõnes mõttes on tööl ju tore: igasugu kirevat seltskonda käib meil sealt läbi.

Nädalavahetusel (või õigemini juba neljapäeval) sõidan ära Pärnusse ja üritan esmaspäeval Tartusse tagasi jõuda. Tuleb nautida veel ühe vaba nädalavahetuse rõõme, sest järgmine nädalavahetus on töö-töö ja veelkord töö.
Tegelt läheb aeg jube kiiresti, varsti on jõulud käes ja uus aastagi, Pühvli (või Härja) oma siis nüüd (meie aasta :)). Oodata on nii mõndagi.

Pühapäeval olevat meil siin Tartus väikesed Mardid käinud, mina neid ei näinudki, aga Mann sai kommi jagada ja hea tädi olla. Loodetavasti kadripäeval olen ka Tartus ja saame koos laulu-tantsu vaadata.

Ega muud ei olegi. Panen jälle punkti ära ja oh ei teagi, kui kauaks seekord :)