Nojah, ega mul ei olegi tegelikult ühtegi vabandust, miks ma pole vahepeal postitusi teinud.. Täna sain Katsi käest noomida ja siis mulle meenus tõesti, et võiks vahelduseks jälle kirjatüki vorpida.
Vahepeal on palju, palju juhtunud.. kirjutasin ju ka viimati ammu, ammu. Pikka postitust vist venitada ei viitsi.. üritan teha lühidalt ja edaspidi järge hoida :)
Miia sai 8-kuuseks ja 27ndal saab täis juba 9 kuukest. Jummaluke, kuidas aeg ikka lendab.. mäletan, kui ta oli meil alles teki sees ja siis tundus, et sinnani on maa ja ilm aega, kui ta ükskord ringi paterdama hakkab. Nüüd on see siis käes! Pean tõdema, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem rõõmu ta valmistab.. on muidugi alati valmistanud, aga rõõm läheb aina suuremaks. Emme olla on maailma parim ja mul on väga hea meel, et seda tunnet saab varsti-varsti tundma ka veel üks minu elus väga oluline inimene- Anni. Algab uus etapp elus.
Ostsime omale vahepeal maja. Sisse veel kolinud ei ole, sest tegeleme siseviimistlusega. Kui see valmis, siis tuleb veel lõppviimistlus teha, aga tahaks ikka üsna uue aasta hakul ära kolida. Kas või poolikusse majja, aga vähemasti oleks see meie päris oma pesa. Enamik tegelikult ju alustab nõnda ja aja jooksul antakse elamisele see viimane lihv.
Kes veel ei tea, siis tegelikult mul ülikooli magistrikraad veel käes ei ole. Lapsesoov oli suurem kui kraadisaamine.. aga mõtlesin, et 3 aastat seda edasi ka ei lükka ja tegemata jäi üsna vähe- lõputöö ja praktika. Seega võtsin plaani kevadel ka tarkade klubisse astuda (loe: ära lõpetada). Kooliga seoses võtsime ette sõidu Tartusse.. Kusjuures vanasti, kui üksi seda maad autoga sai sõidetud, siis ei tundunudki tee niiiii pikk, aga nüüd tundus see igavikuline. Käisin ju viimati Tartus jaanuaris.. omajagu aega ka möödas sellest. Heh.. igatahes sain lõputöö jaoks mõtted ja praktika kohapealt targemaks (teen selle VG-s) ning ühtlasi jõudsin üle vaadata mõned kallikesed. Kõiki kahjuks ei saanudki, eks teinekord.
Manni käis mul külas. Jah, lihtsalt niisama võttis kätte ja sõitis Tartust bussiga meid vaatama. Hea oli vahelduseks ka haritud ja intelligentse inimesega näost näkku suhelda. Siiani olen seda pidanud tegema ainult netiteel (kui välja arvata külaskäik Liina juurde). Jõudsime lobiseda, süüa teha, süüa, jalutada ja isegi tulevase kodu üle vaadata. Tema külaskäik pani tõdema, et on väga kurb, et vahemaa nõnda pikk on ja igal suvalisel hetkel sellist sõitu ette võtta ei saa. Pean siin endamisi edasi lootma, et Mann ikkagi kunagi otsustab, et tahab Pärnusse elama tulla.. ja siis kolib siia ka Edith.. ja nii edasi :D
Hakkasin mõni aeg tagasi jälle trennis käima. Polnud ma ju seda teinud ajast, kui kõhukaks jäin. Alustasin tasa ja targu ning nüüd juba tunnen, et endine vorm hakkab tasapisi taastuma. See on hea tunne.
Nüüd hakkab saabuma see moment, kui ma pean tegema mõttepause, et meenutada, mis veel vahepeal toimunud on. Järelikult on aeg otsad kokku tõmmata. Eluke veereb igapäevaselt väga ühes rütmis ja rutiinselt. Jõulud tulevad ja loodetavasti ka lumi koos nendega. Jõulukingid mul veel ostetud pole, aga vähemasti tegin nimekirja nendest ära :D
Lubasin teha lühidalt, seega praegu lõpetan. Ütlen "Kohtumiseni", sest tulen varsti jälle :D Seniks, olge terved ja peske käsi! :)
3 kommentaari:
Oh, neiu, sind tahaks küll väga näha... Miia varsti 9-kuune ja mina ei ole teda veel muul moel, kui paarilt pildilt kiigata saanudki... aga Pärnusse ei satu kohe kuidagi... kojugi harva. Seniks, aga, kui me ka ükskord kokku saame, soovin ilusat jõuluaega ja kui praktikal oled, siis jaga muljeid, kindlasti, ma ka kevadel praktikale (5 nädalat Kalamaja Põhikoolis :P) Kallin!!!
Aeg lihtsalt läheb ju megakiiresti, aga ma tean, et millalgi meil kindlasti õnnestub trehvata. Laps kasvab ja saab võtta tihedamini ka Tallinnareisi ette.. ja asi see siis pole korra teie juurestki läbi põigata :) ..kuigi kui juba kokku saada, siis paari minutiga ma ei lepiks :P
Jeeee..you did it!:D
Kallistused teie perele!
Postita kommentaar