Ninnunännu

Olen juba mõnda aega plaaninud siia postitust lisada, aga paraku ei ole aeg seda võimaldanud. Nüüd, kui preili on taas unne suikunud ja kodused tegemised ei nõua tegemist, saan lõpuks ka siia üht-teist kirja panna.

Homme saab täpselt kuu sellest, kui meie elus toimus päris suur muutus. Tegelikult on vist isegi parem öelda, et algas uus etapp - lapsevanema oma :) Selle kuu ajaga olen enam-vähem juba uue olukorraga kohaneda jõudnud. Kõik vist teavad, et iga uus algus on raske, nii oli ka meil alguses raskusi... magamatus, väsimus, uued olukorrad.. kõike oli kuidagi liiga palju (nojah, eks see magamatus ei ole mind siiani jätnud :D). Sealjuures veel enda tervislik taastumine. Nüüd hakkab inimese tunne juba tagasi tulema ja tekkima hakkab isegi mingi väikene rütm. Võin öelda, et küll see oli ikka tore aeg olla kõhukas ja kõike süüa :P Ega mulle ilma asjata öeldud, et naudiksin seda aega.. ei osanud ma siis vist päris sajaga seda teha, sest praegu tunnen, et oli tõesti ju hää. Jah, nüüd on mul kodus imearmas mõmmik, kes toob endaga kaasa uued mured ja rõõmud. Kindlasti saab seegi olema põnev aeg :) Homme sööme Miiaga kahekesi (emme muidugi enne ja Miia pärast piimaga :P) sünnipäevakooki ja loodame, et see hull gaasivaludeaeg kiiresti mööda saaks. Küll on ikka raske see väikese lapse elu.. Ehk õnnestub kolme kuuga sellest üle saada.

Nagu näha mööduvad minu päevad nüüd titarütmis :) Sööme, magame, võitleme puuksudega, mis kõhus kinni, likvideerime kakaplahvatusi, jalutame väljas ja silmitseme niisama üksteist. Muidugi ootame ka nädalavahetusi, sest siis saab meiega ühineda härra Issi, kes kahjuks kaugel tööd teha rassib. Lisan siia blogisse ka paar pildikest, sest tean, et paljud neid pilte näha tahaksid. Mina, kitsipung ja laiskvorst, aga ei ole viitsinud neid orkutisse lisada. Ei taha nagu ka eriti.. ma ootaks teid pigem endale külla, kes pisikest näha tahavad :P

Nüüd hakkab preili juba vaikselt vannis harjuma. Esimene kord oli paras katastroof, aga teine oli juba päris mõnus :P

See on see kõikse parem koht ja emme musi on see kõikse parem musi :P

Ja niimoodi mõtlikult ta meid koguaeg vaatabki..

See postitus tuli väga titateemaline, aga minu elu ongi nüüd titateemaline.. kõik mu päevad on täis tema tegemisi ja hetkel käib elu täpselt selles rütmis, nagu tema seda soovib. Ja tundub, et hetkel ta soovibki ärgata ja minu internetiaeg on selleks hetkeks läbi :D Siiski ma üritan siia millalgi jälle naasta.

Tegelikult on ikka ülimalt vahva, et mul on nüüd oma väikene pere :)

Meestele :)

Naistel on jõudu, mis vapustab mehi. Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu.

Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda. Nad laulavad, kui tahaksid nutta.

Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.

Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad. Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.

Nende jaoks pole 'ei' vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.

Nad jäävad ilma selleks, et nende pere saaks rohkem. Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.

Nad armastavad tingimusteta.

Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.

Nad on õnnelikud, kuuldes sünnist või laulatusest.

Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.

Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi, kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas.

Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haiget saanud südant.

Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.

Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.

Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema. Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.

Neil on empaatiavõimet ja ideaalid. Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.

Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA:

NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

Plirts, plärts...

... täna on väljas ikka superilus kevadilm. Mõtlesin ja ütlesin, et nüüd võikski juba soojaks minna ja kevad kätte tulla. Päike ja soe annab nii mõnusalt energiat.

Homme on naistepäev. Tegelt on tore, et kalendris on päev, kus mehed saavad naisterahvaid meeles pidada.. ükskõik siis millega. Minu jaoks ei olegi tegelikult oluline, et mulle mingeid lilli tuuakse (need ju närtsivad niikuinii).. vahest on lihtsalt tore, kui poputatakse. Tegelikult arvan, et kui naised tahavad, et neid sellisel päeval meeles peetakse, siis tuleks naisena ka käituda :)
Mulle meenus eelmise aasta naistepäev, kus siis naljaga pooleks Maidult oma lille nõudma kukkusin (teada oli, et ta selle päeva unustab ja ega ma pahandanudki). Tema aga kostis mulle selle peale, et tema ongi minu naistepäeva lill :) Ja siiamaani pole ära närtsinud... mingi imelille vist sain :P
Niisiis, kallid naisukesed, loodan, et te saate end homme tunda erilistena :) (tegelikult peaks seda saama ju iga päev).

Olen jälle kaua siit eemal olnud ja üht-teist korda saatnud. Põhiliselt ettevalmistused eelseisvaks...
Edith käis mul külas. Tore on tõdeda, et ehkki vahepeal on aega omajagu mööda läinud, oleme meie ikka endised ja jututeemasid jagub alati. Loodan, et varsti saavad külla tulla teisedki :)
Vändrasse tahaks minna... Liinale lubasin küll minna, aga no ei saa seda kuidagi ette võetud. Homme ilmselt läheme vanaema vaatama. Ei imesta, kui Liina ise mulle enne külla jõuab :P Paar korda oleme selle aja jooksul Tallinnasse sattunud ja Anni-Sandri juures peatunud. Vahva, et neil ka kõik ikka hästi on.
Ohjah, mul ei ole tegelikult suurt midagi kirjutada. Olen kuulnud jutukesi, kus inimesed tunnevad huvi, mis ja kuidas... Annan teada, et olen endiselt veel ühes tükis, kuigi iga hetk võib see ka muutuda :) Tekitan siin põnevust... (aga olen ju ise samamoodi põnevil).

Sain natukene trükimusta kulutada ja usun, et hetkel sellest jälle piisab. Kui mul on uudiseid, siis kindlasti annan nendest teada. Ootame ja vaatame, mis elu toob :P Olge tublid!

Ahoi ahoi

Ongi jälle kuu mööda läinud, rohkemgi veel. Mina pole siia midagi kirjutanud, nagu näha. See muidugi ei tähenda, et ma teiste blogitajate tegemisi lugemas ei käi. Käin muidugi! Lihtsalt lugemine on kordi lihtsam kui kirjutamine :)
Põhjus, miks ma pole siia midagi kirja saanud, ei olegi väga keeruline.. mul nimelt ei ole väga kirjutada midagi, mis teile huvi võiks pakkuda. Tööl ma enam ei käi, kooliga on ka ühel pool. Nüüd ma lihtsalt puhkan ja ootan, millal uued tuuled tulevad :P

Tegelt on nii, et oleme juba kuu aega oma uues pesas elanud ja täitsa tore on. Väikesed detailid on elamise hubaseks ja meile mugavaks teinud. Naudin perenaiseks olemise rolli ja hoolitsen meespoole eest senikaua, kuni uus ilmakodanik hoolitsuse omale võtab :)

Saime omale normaalse interneti ka nüüd sisse, aga avastasin, et ega see arvuti taga istumine nii lihtne ei olegi enam. Üheski asendis ei ole mugav, koguaeg säti ja paiguta end, et üks ega teine koht ära ei väsiks. Nii ma lööngi lõpuks käega ja panen arvuti hoopis eemale. Praegu sättisin end patjadele sisse, et selle sissekandega ühele poole saada.. ja siis ilmselt pean mõnda aega jälle arvutist eemale hoidma :P

Millega ma siin Pärnus siis oma päevi sisustan? Päris hea küsimus kusjuures.. :D Päevad lähevad kiiresti, sest enamasti ma magan lõunani ja vahest teen isegi päevaseid uinakuid. Ärkveloleku ajal harin end beebikirjandusega, koristan, teen süüa, pesen pesu (no tegelt peseb jah masin) või vedelen teleka ees. Ja no muud nagu ei olegi... nii need päevad lähevad. Järgmisel nädalal on plaan ujuma minna. Isegi ootan huviga, kas see ka õnnestub.

Paar korda olen Tallinnas ka käinud ja ühendanud need käigud perekond Nõmme külastamisega :) Meil jätkub Anniga jututeemasid lõputult ja nii ma siin unistangi, et nad ikka ka kunagi sealt Tallinnast meile lähemale kolivad. Senikaua tuleb kahe linna vahet sõita.

Kui nüüd midagi hullult põnevat peaks juhtuma, eks ma siis jälle kirjutan teile sellest. Vähemasti teate, et ma olen ikka kuuldavusel ja pole orbiidilt kuhugi kadunud :P

Kokkuvõtete aeg

Olen hetkel olesklemas Pärnus ja leidsin, et väga sobiv oleks praegu ära teha selle aasta viimane postitus. Jah, ma miskipärast arvan, et sel aastal ma siia enam ei kriba. Kuna vanemad on ka aasta lõpuni Eestis ja ilmselt tiirutan selle aasta järelejäänud päevad lihtsalt Vändra ja Pärnu vahet.. siis usun, et võibki nii juhtuda, et jääb postitus muidu tegemata.

Mõtlesin, mida siia küll kirja võiks panna. Aga tegelikult on just hea võimalus võtta kokku kohe-kohe läbi saav aasta 2008. Järgmine on ju meie aasta, Härja (Pühvli) oma.
Eile õhtul mõtisklesin selle aasta tegemiste üle.. kooli lõpetamised ja asjad jäid kõik ju eelmisse, seega mingit märkimisväärset sündmust seoses kooliga ei olegi.
Olen olnud tubli töölaps ja tegelikult ka kooliasjad kenasti ära teinud. Suutsime Mariliga isegi nii tublid olla, et sügisega said kõik vajalikud ained tehtud ja kooliteed rühkida pole vaja rohkem kui ainult praktika ja lõputöö jaoks. Kergem on olla küll :)

Siiski on see olnud imeline, imelik, veider aasta, kus rõõmsaid sündmusi on varjuna saatnud ka kurvemad. Aprillikuus tuli meil vastu võtta kurvad uudised lähedase pereliikme raskest haigusest, mis saatis ja ühendas meid kuid. Mõned kuud hiljem tuli lähedastele edastada hoopis rõõmusõnum.. mõtlesin, et veider on rõõmustada ja kurvastada ühel ja samal ajal. Teadsime, et ees on ootamas kurvad sündmused, kuid oli ju põhjust rõõmustada hoopis teise asja üle. Elu on keeruline ja tegelikult ei jää üle mitte midagi muud, kui lihtsalt leppida sellega, mis tal meile varuks on. Sügis viis meie hulgast ühe pereliikme, aga hinge jääb väikene säde, sest kevad peaks ju tegelikult meile uue pereliikme kinkima... pisikese ime, kellest saab lapselaps armastavatele vanavanematele ja kingitus tulevastele lapsevanematele :)
Ja mis teeb asja veel maagilisemaks on asjaolu, et tulevane ilmakodanik peaks kõigi eelduste kohaselt ilmavalgust nägema samal aastal (Härja aastal), mis aastal on sündinud ka tema vanemad. Ja sünnikuupäev peaks jääma väga lähedale sellele kuupäevale, kui oli sündinud sellel aastal lahkunud pereliige. Jah, elu on kummaline - mõtlen ikka ja jälle. Hoidkem pöialt, et väikene ilmakodanik tuleks siis, kui on temale õige aeg ja lootkem, et kõik läheb ikka hästi :) Väikene mure on ju ikka hinges...

Lisaks kõigele, jäi sellesse aastasse ka minu viimane tööpäev Tavidis. Need aastad, mis seal töötasin, on tagasi vaadates kuidagi väga kiiresti läinud. Aga oh aegu ja läbielamisi seal... :D Ja tegelikult ei saa anda 100-protsendilist garantiid, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei või iial teada..

Olengi vist olulisema siia kokku pannud.. eks emotsioone on olnud palju ja neid tuleb kindlasti veel juurde. Täna vaatasin pilte IT-aja kursakaaslastest ja olgugi, et laialiminekust on juba tükk aega möödas, on mul tunne, et see igatsus nende järele ei kao vist kunagi :) Need olid ühed vahvaimad ajad Tartus. Muidugi olid vahvad ka õpetajaajad.. aga IT-aegu ei asenda miski.

Nagu juba mainisin, veedan viimased selle aasta päevad Vändra-Pärnu liinil. Loodan selle aja sees trehvata ka kodukandi rahvast.. endisi klassikaaslasi, sõbrannasid, sõpru.. on ju jõuluaeg see, kui tihti just Vändras kokku juhtunud oleme.

Soovin kõikidele, kes siia vahest satuvad, kaunist jõuluaega armsate seltsis. Sööge kõhud punni ja meeled rõõmsaks. Veel soovin ma vahvaid elamusi aastavahetuseks ja et see vana aasta ikka meeldejäävalt ära läheks. Ükskõik siis, kes meist kus Eesti otsas seda ära saadab :) Olen mõttes ikka teiega ja loodan, et mu head soovid ikka ilusti kohale jõudsid...

Kohtumisteni :P

Pärnus tegin seda ja teist..

Neljapäeval peale tööd sõitsingi Tartust ära Pärnusse ja tulin eile jälle Tartusse tagasi.
Tegelikult oli asjalik nädalavahetus.
Ma ei tea, kuidas see seal alati võimalik on, aga hommik on tavaliselt vaevu alanud, kui kell on juba õhtus. Aeg läheb kuidagi väga kiiresti.

Reedel ootasin pool päeva, millal meesterahvad omi asju ajasid (kusjuures sinna käis veel ka ühe meesterahva juuksurikülastus... ja siis öeldakse, et mehed ootavad naiste järgi, eksole :)). Lõpuks saime ikkagi ka poetuurile minna, kuigi midagi ära ei ostnud.
Ostudeks läks laupäeval. Saime omale lõpuks riidekapi, fotoka ja veel igasugu väikest pudipadi, mida tulevases kodus vaja võiks minna.
Laupäev oli veel selles mõttes pikk ja tegus päev, et panime kokku voodi, mis juba varasemalt valmis oli ostetud ja enam-vähem kokku sai ka värskelt soetatud riidekapp. Uksed jäid veel ripakile, sest minust polevat asja nende paigas hoidmiseks :D .. mehe käsi ja mõistust olevat sinna juurde veel vaja. Vot niiviisi.
Aga teha on korteris veel nii mõndagi. Neid tegemisi jään ma nüüd ootama, et siis lõpuks saan mina hakata oma perenaisetegemisi seal teostama... vähemasti mõtted on mul olemas :)

Täna oli vaba päev, sest loeng jäi ära. Olin tubli ja tegin oma kolmapäevase tunni tulevastele õpetajatele valmis. Homme on tööpäev ja tegelikult on see koolitöö mõttes raisku läinud päev. Seega hea, et täna peaaegu ühele poole omadega sain.

Lumi sulas ka ära ja mu auto pääses oma endisele parkimiskohale tagasi. Väga tore.

Aga aitab ka. Teen uued tegemised ja siis kirjutan.

Olnust..

Üle-eelmisel pühapäeval oli vahvlipäev.. jah, oi ei mäletagi, millal mina viimati vahvleid küpsetasin. Kui üldse, siis olen ma seda viimastel aastatel teinud ainult Pärnus Rohu tänavas majas numbriga 105. Aga pean tõdema, et need veneaegsed vahvliküpsetajad on ikka kõige paremad... nendega on üsna suur oht end küll ära kõrvetada, kuid siiski tulevad vahvlid kõige paremad. Kui Pärnusse kolin, siis usun, et tassin sinna Vändrast meie vahvliküpsetaja ka ja hakkan üheks heaks koduperenaiseks, kes aeg-ajalt ikka oma perele kooke ja vahvleid teeb :) I hope so vähemasti...

Kool hakkab vaikselt lõpule jõudma. Ei mäletagi, kas olen siin varasemalt maininud, aga selle semestriga saavad ained kõik tehtud ja põhimõtteliselt ongi kooliga ühel pool. Praktika on köömes.. (mhmh, kindlasti :)). Ja ma usun, et nüüd aitab koolis käimisest.. loodetavasti naasen siis kooli tagasi hoopis ise tarkusi jagama.

Eelmise nädalavahetuse lõpul alguse saanud lumetorm kimbutas mindki. Just sellel tobedal pühapäeval olin Lõunakeskuse kontoris tööl ja sättisin end ajavaruga välja olukorda hindama, kas ikka tasub autoga sinna minna. Vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks ikkagi paarutasin ise kohale... kui ma olin esimese foorini jõudnud, siis ma juba kahetsesin oma otsust. Auto kiskus vibama, sõiduridu ei olnud ollagi, lihtsalt libisesin kuidagimoodi kohale..
Päev otsa mõtlesin ainult sellest, mis seisus mu auto Lõunaka parklas on.. ja mismoodi ma sellega küll sealt koju saan. Kliendid ikka valgustasid meid väljas toimuvast ja see ei olnud eriti innustav :)

Kell kaheksa mu kannatus katkes ja ma läksin parklasse piiluma, mis seisus mu auto ikkagi on ja kas õnnestub see ilma lumelabidata sealt kätte saada. Autoga oli okei, parklaga aga mitte.
Peale tööpäeva ja pooletunnist julguse kogumist sõitsin koju ise mõttes korrutades "pliis, ära jää kinni, pliis ära jää kinni :)".... ja ei jäänudki... kuni kodu juures hoovi keerates ikkagi lumevalli kinni jäin. No hea, et niigi läks, sest õnneks olid Mann ja Massi minutiga kohal ja koos õnnestus auto miskitmoodi maja taha ära parkida. Seal ta nüüd siis seisab nukralt lume all ja koos ootame vihma, mis ta seal alt välja päästab.. või siis Maitu, kes lumelabidaga auto välja kaevab.

Nädal on juba poolepeal ja see on hea. Eile käisin üle mitme aasta hambaarsti juures. Jah, ma tean, et tegelt peaks ju iga aasta käima, eksole, aga ma mõtlen, et kui vajadust ei ole, milleks ma siis lähen end piinama. Veendusin, et see on ikka üks ebameeldiv koht, isegi, kui mulle seal ebameeldivusi ei tehta... õnneks olid kikud korras, nagu ka eelmistel kordadel. Loodan, et nad vapralt edaspidigi vastu peavad. Tasuta saadud arstivisiidid tuleb ikka ära kasutada :)

Homme lähen tööle ja peale tööpäeva sõidan Pärnusse (peale suuri kaalutlusi). Ei suutnud ette kujutada, mida ma terve vaba nädalavahetuse siin Tartus ikka teeksin. Pärnus ei tee muidugi jälle midagi kasulikku, aga vähemasti saab mõneks ajaks teise keskkonda. Vot niiviisi..

Mis siis veel?
Eelmisel reedel oli Tavidil väike üritus klubi-restoranis Gläm. Blokkisin, mis ma blokkisin, aga läksin ikkagi sellest osa saama ja tegelikult oli väga vahva. Sõin toite, mida ma ilmselt rohkem enam kunagi sööma ei lähe, ja nautisin head seltskonda. Natuke kurb on ka, et detsembriga minu töö Tavidis ühele poole saab.. aga kes teab.. keegi ju ei kinnita, et ma sinna ei naase :)

Nüüd lõpetan küll, sest olen vist tasa teinud mõningase vaikusehetke siin..
Olge vahvad ja süütage pühapäeval ikka väike küünlaleek ka :)