Kui need väga soojad ilmad olid, siis ma virisesin, et liiga palav on. Väikse paksu lapsega on palavaga päris raske... Ilmad läksid kenasti jahedamaks ja sellega koos jahenesid ka meie toad. Mõtlen ikka, et parem olgu jahe kui 27 kraadi toas.. nüüd on tulemus käes. Minul kurk haige ja enesetunne kehvake. Alustasin kiiret ravi, sest haigeks ju ometi jääda ei või. Siis ei ole minust asja millekski ja kedagi teist minu asju ajama panna ka ei ole. Loodame, et see kurguvalu on mulle vaid hoiatuseks ja päris haigust sellest ei tule :(

Vahepeal on jälle palju toimunud. Külalised on nüüd ära käinud, kes käia on tahtnud, ja kindlasti on keegi veel tulemas. Tartukad käisid ja tore on näha, et kõik on ikka endised. Muidugi veel toredam on, et nad üldse viitsisid sealt kaugelt siia sõita.
Vanemad käisid Eestis, saime jälle grillida :) ja mina patustasin mõne korvikesega. Siiski, siiski ma usun, et mõned väiksed punnikesed, mis Miiale peale seda tulid, olid sellest paarist jäätiseampsust, mis ma tegin. Enam ma ei tee :P
Hmm.. kes meil veel käisid? See on see jama, kui kaua aega midagi ei kirjuta.. Meelest on läinud :( Niigi mu mäluprobleemid aina süvenevad ja süvenevad.

Möödunud nädalavahetusel käis Maidu töökaaslane oma naise ja lapsega meil. Nii armsad ja toredad inimesed.. Kahju, et kõik toredad inimesed mujal kui Pärnus elavad :D

Igatahes midagi põrutavalt põnevat meil järelikult toimunud ei ole, kui mul kõik peast pühitud on. Pean sellest õppima ja siia tihedamini tulema, aga viimasel ajal olen koos minimupsuga silma kinni lasknud ja päeva maha maganud :)

Ma tulen tagasi, kui mulle meenub, mis ma öelda tahtsin :D Panen lõppu mõned pildid veidikene kasvanud Miiakesest ka.. silmarõõmuks või nii :P




Üks ilus pilt vanaema ja vanaisaga ka :P


Tulid punased silmad, sest fotograaf ei olnud vist eriti osav :)

Mured ja rõõmud

Seljataga on üks üsna murelik nädal. Pisikestega on raske kohati just sellepärast, et nad ju ei oska sulle veel öelda, mis neid vaevab. Minu printsessil on eelmise nädalaga tekkinud väga tugev lööve, ilmselt siis allergia mingi minu söödud toidu vastu :( Punne on täis nägu, kael, kukal ja pea... Täna käisime lõpuks arstil ja saime salvi.. no ja minul keelati selle viimasegi söömine, mis ma söön :D Niigi olen loobunud igasugu šokolaadilistest ja magusast gaaside kartuses.. küpsised olid magusaisu leevendamiseks. Nüüd ei tohi neid ka enam süüa.. Oi ei teagi, mismoodi ma oma isudega võitlema hakkan.

Selline kriimu-kraamu ta mul näost ongi :(..


Lisaks sellele murele on Miiakene hakanud ka piima "raiskama". Üsna tihti juhtub seda, et peale söömist silmagi pilgutamata kõik krooksuga välja tuleb.. Loodan väga, et see on ajutine nähtus. Ei saa ju lõputult väärt kraami raisku lasta :D

Enne murenädalat oli muidugi vahvaid seiku ka. Preili sai omale lamamistooli, mis vibreerib. Nüüd saab natukene arvuti taga ka asjatada ja samal ajal jalaga seda tooli kiigutada.

Eile oli ju emadepäev.. minagi sain väikse emadepäevakingituse, sest Miia otsustas magada terve öö. Jäi magama südaöö paiku ja magas hommikul seitsmeni :P Tavaliselt on meil ikka kolme ajal söögipaus, aga see öö ei olnudki. :)

Vahva on tema tegemisi jälgida ja vahest ajab isegi naerma. Näiteks eile suutis ta Maidu ema juures ennast kuklani täis kakada ja jättis Sveni voodisse mõnusa pissiloigu :D

Aga minul ei olegi muud uudist. Unistan juba ajast, kui saan massaazi minna. Nii jubedalt tahaks juba, aga veel ei julge. Peab arstilkäigu ära ootama ja loa saama, siis kindlasti lähen.

Nädalavahetusel tulevad Anni ja Sander meile lõpuks külla ning 23ndal tulevad Tartutibud siia.. On, mida oodata ja niimoodi läheb aeg ka ehk kiiremini siin. See üksinda passimine on ikka jube küll.. Seltskonda oleks hädasti vaja :) Ahjaa.. Liina tuleb homme linna ja kudrumudru läheb lahti.

Üsna mõttetu postitus sai, aga tuli tunne, et peaks siia midagi lisama ja noh, peab ju ära kasutama seda hetke, kui laps magab.. niigi ta on otsustanud hakata jälgima päeval-me-ei-maga-reziimi. Ime on, kui magama jääb ja hetk tagasi see ime juhtuski :D

Hea küll, tõmban otsad kokku praeguseks.

Ninnunännu

Olen juba mõnda aega plaaninud siia postitust lisada, aga paraku ei ole aeg seda võimaldanud. Nüüd, kui preili on taas unne suikunud ja kodused tegemised ei nõua tegemist, saan lõpuks ka siia üht-teist kirja panna.

Homme saab täpselt kuu sellest, kui meie elus toimus päris suur muutus. Tegelikult on vist isegi parem öelda, et algas uus etapp - lapsevanema oma :) Selle kuu ajaga olen enam-vähem juba uue olukorraga kohaneda jõudnud. Kõik vist teavad, et iga uus algus on raske, nii oli ka meil alguses raskusi... magamatus, väsimus, uued olukorrad.. kõike oli kuidagi liiga palju (nojah, eks see magamatus ei ole mind siiani jätnud :D). Sealjuures veel enda tervislik taastumine. Nüüd hakkab inimese tunne juba tagasi tulema ja tekkima hakkab isegi mingi väikene rütm. Võin öelda, et küll see oli ikka tore aeg olla kõhukas ja kõike süüa :P Ega mulle ilma asjata öeldud, et naudiksin seda aega.. ei osanud ma siis vist päris sajaga seda teha, sest praegu tunnen, et oli tõesti ju hää. Jah, nüüd on mul kodus imearmas mõmmik, kes toob endaga kaasa uued mured ja rõõmud. Kindlasti saab seegi olema põnev aeg :) Homme sööme Miiaga kahekesi (emme muidugi enne ja Miia pärast piimaga :P) sünnipäevakooki ja loodame, et see hull gaasivaludeaeg kiiresti mööda saaks. Küll on ikka raske see väikese lapse elu.. Ehk õnnestub kolme kuuga sellest üle saada.

Nagu näha mööduvad minu päevad nüüd titarütmis :) Sööme, magame, võitleme puuksudega, mis kõhus kinni, likvideerime kakaplahvatusi, jalutame väljas ja silmitseme niisama üksteist. Muidugi ootame ka nädalavahetusi, sest siis saab meiega ühineda härra Issi, kes kahjuks kaugel tööd teha rassib. Lisan siia blogisse ka paar pildikest, sest tean, et paljud neid pilte näha tahaksid. Mina, kitsipung ja laiskvorst, aga ei ole viitsinud neid orkutisse lisada. Ei taha nagu ka eriti.. ma ootaks teid pigem endale külla, kes pisikest näha tahavad :P

Nüüd hakkab preili juba vaikselt vannis harjuma. Esimene kord oli paras katastroof, aga teine oli juba päris mõnus :P

See on see kõikse parem koht ja emme musi on see kõikse parem musi :P

Ja niimoodi mõtlikult ta meid koguaeg vaatabki..

See postitus tuli väga titateemaline, aga minu elu ongi nüüd titateemaline.. kõik mu päevad on täis tema tegemisi ja hetkel käib elu täpselt selles rütmis, nagu tema seda soovib. Ja tundub, et hetkel ta soovibki ärgata ja minu internetiaeg on selleks hetkeks läbi :D Siiski ma üritan siia millalgi jälle naasta.

Tegelikult on ikka ülimalt vahva, et mul on nüüd oma väikene pere :)

Meestele :)

Naistel on jõudu, mis vapustab mehi. Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu.

Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda. Nad laulavad, kui tahaksid nutta.

Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.

Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad. Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.

Nende jaoks pole 'ei' vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.

Nad jäävad ilma selleks, et nende pere saaks rohkem. Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.

Nad armastavad tingimusteta.

Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.

Nad on õnnelikud, kuuldes sünnist või laulatusest.

Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.

Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi, kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas.

Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haiget saanud südant.

Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.

Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.

Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema. Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.

Neil on empaatiavõimet ja ideaalid. Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.

Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

SIISKI, NAISTEL ON KA ÜKS VIGA:

NAD KIPUVAD UNUSTAMA, KUI PALJU NAD VÄÄRT ON.

Plirts, plärts...

... täna on väljas ikka superilus kevadilm. Mõtlesin ja ütlesin, et nüüd võikski juba soojaks minna ja kevad kätte tulla. Päike ja soe annab nii mõnusalt energiat.

Homme on naistepäev. Tegelt on tore, et kalendris on päev, kus mehed saavad naisterahvaid meeles pidada.. ükskõik siis millega. Minu jaoks ei olegi tegelikult oluline, et mulle mingeid lilli tuuakse (need ju närtsivad niikuinii).. vahest on lihtsalt tore, kui poputatakse. Tegelikult arvan, et kui naised tahavad, et neid sellisel päeval meeles peetakse, siis tuleks naisena ka käituda :)
Mulle meenus eelmise aasta naistepäev, kus siis naljaga pooleks Maidult oma lille nõudma kukkusin (teada oli, et ta selle päeva unustab ja ega ma pahandanudki). Tema aga kostis mulle selle peale, et tema ongi minu naistepäeva lill :) Ja siiamaani pole ära närtsinud... mingi imelille vist sain :P
Niisiis, kallid naisukesed, loodan, et te saate end homme tunda erilistena :) (tegelikult peaks seda saama ju iga päev).

Olen jälle kaua siit eemal olnud ja üht-teist korda saatnud. Põhiliselt ettevalmistused eelseisvaks...
Edith käis mul külas. Tore on tõdeda, et ehkki vahepeal on aega omajagu mööda läinud, oleme meie ikka endised ja jututeemasid jagub alati. Loodan, et varsti saavad külla tulla teisedki :)
Vändrasse tahaks minna... Liinale lubasin küll minna, aga no ei saa seda kuidagi ette võetud. Homme ilmselt läheme vanaema vaatama. Ei imesta, kui Liina ise mulle enne külla jõuab :P Paar korda oleme selle aja jooksul Tallinnasse sattunud ja Anni-Sandri juures peatunud. Vahva, et neil ka kõik ikka hästi on.
Ohjah, mul ei ole tegelikult suurt midagi kirjutada. Olen kuulnud jutukesi, kus inimesed tunnevad huvi, mis ja kuidas... Annan teada, et olen endiselt veel ühes tükis, kuigi iga hetk võib see ka muutuda :) Tekitan siin põnevust... (aga olen ju ise samamoodi põnevil).

Sain natukene trükimusta kulutada ja usun, et hetkel sellest jälle piisab. Kui mul on uudiseid, siis kindlasti annan nendest teada. Ootame ja vaatame, mis elu toob :P Olge tublid!

Ahoi ahoi

Ongi jälle kuu mööda läinud, rohkemgi veel. Mina pole siia midagi kirjutanud, nagu näha. See muidugi ei tähenda, et ma teiste blogitajate tegemisi lugemas ei käi. Käin muidugi! Lihtsalt lugemine on kordi lihtsam kui kirjutamine :)
Põhjus, miks ma pole siia midagi kirja saanud, ei olegi väga keeruline.. mul nimelt ei ole väga kirjutada midagi, mis teile huvi võiks pakkuda. Tööl ma enam ei käi, kooliga on ka ühel pool. Nüüd ma lihtsalt puhkan ja ootan, millal uued tuuled tulevad :P

Tegelt on nii, et oleme juba kuu aega oma uues pesas elanud ja täitsa tore on. Väikesed detailid on elamise hubaseks ja meile mugavaks teinud. Naudin perenaiseks olemise rolli ja hoolitsen meespoole eest senikaua, kuni uus ilmakodanik hoolitsuse omale võtab :)

Saime omale normaalse interneti ka nüüd sisse, aga avastasin, et ega see arvuti taga istumine nii lihtne ei olegi enam. Üheski asendis ei ole mugav, koguaeg säti ja paiguta end, et üks ega teine koht ära ei väsiks. Nii ma lööngi lõpuks käega ja panen arvuti hoopis eemale. Praegu sättisin end patjadele sisse, et selle sissekandega ühele poole saada.. ja siis ilmselt pean mõnda aega jälle arvutist eemale hoidma :P

Millega ma siin Pärnus siis oma päevi sisustan? Päris hea küsimus kusjuures.. :D Päevad lähevad kiiresti, sest enamasti ma magan lõunani ja vahest teen isegi päevaseid uinakuid. Ärkveloleku ajal harin end beebikirjandusega, koristan, teen süüa, pesen pesu (no tegelt peseb jah masin) või vedelen teleka ees. Ja no muud nagu ei olegi... nii need päevad lähevad. Järgmisel nädalal on plaan ujuma minna. Isegi ootan huviga, kas see ka õnnestub.

Paar korda olen Tallinnas ka käinud ja ühendanud need käigud perekond Nõmme külastamisega :) Meil jätkub Anniga jututeemasid lõputult ja nii ma siin unistangi, et nad ikka ka kunagi sealt Tallinnast meile lähemale kolivad. Senikaua tuleb kahe linna vahet sõita.

Kui nüüd midagi hullult põnevat peaks juhtuma, eks ma siis jälle kirjutan teile sellest. Vähemasti teate, et ma olen ikka kuuldavusel ja pole orbiidilt kuhugi kadunud :P

Kokkuvõtete aeg

Olen hetkel olesklemas Pärnus ja leidsin, et väga sobiv oleks praegu ära teha selle aasta viimane postitus. Jah, ma miskipärast arvan, et sel aastal ma siia enam ei kriba. Kuna vanemad on ka aasta lõpuni Eestis ja ilmselt tiirutan selle aasta järelejäänud päevad lihtsalt Vändra ja Pärnu vahet.. siis usun, et võibki nii juhtuda, et jääb postitus muidu tegemata.

Mõtlesin, mida siia küll kirja võiks panna. Aga tegelikult on just hea võimalus võtta kokku kohe-kohe läbi saav aasta 2008. Järgmine on ju meie aasta, Härja (Pühvli) oma.
Eile õhtul mõtisklesin selle aasta tegemiste üle.. kooli lõpetamised ja asjad jäid kõik ju eelmisse, seega mingit märkimisväärset sündmust seoses kooliga ei olegi.
Olen olnud tubli töölaps ja tegelikult ka kooliasjad kenasti ära teinud. Suutsime Mariliga isegi nii tublid olla, et sügisega said kõik vajalikud ained tehtud ja kooliteed rühkida pole vaja rohkem kui ainult praktika ja lõputöö jaoks. Kergem on olla küll :)

Siiski on see olnud imeline, imelik, veider aasta, kus rõõmsaid sündmusi on varjuna saatnud ka kurvemad. Aprillikuus tuli meil vastu võtta kurvad uudised lähedase pereliikme raskest haigusest, mis saatis ja ühendas meid kuid. Mõned kuud hiljem tuli lähedastele edastada hoopis rõõmusõnum.. mõtlesin, et veider on rõõmustada ja kurvastada ühel ja samal ajal. Teadsime, et ees on ootamas kurvad sündmused, kuid oli ju põhjust rõõmustada hoopis teise asja üle. Elu on keeruline ja tegelikult ei jää üle mitte midagi muud, kui lihtsalt leppida sellega, mis tal meile varuks on. Sügis viis meie hulgast ühe pereliikme, aga hinge jääb väikene säde, sest kevad peaks ju tegelikult meile uue pereliikme kinkima... pisikese ime, kellest saab lapselaps armastavatele vanavanematele ja kingitus tulevastele lapsevanematele :)
Ja mis teeb asja veel maagilisemaks on asjaolu, et tulevane ilmakodanik peaks kõigi eelduste kohaselt ilmavalgust nägema samal aastal (Härja aastal), mis aastal on sündinud ka tema vanemad. Ja sünnikuupäev peaks jääma väga lähedale sellele kuupäevale, kui oli sündinud sellel aastal lahkunud pereliige. Jah, elu on kummaline - mõtlen ikka ja jälle. Hoidkem pöialt, et väikene ilmakodanik tuleks siis, kui on temale õige aeg ja lootkem, et kõik läheb ikka hästi :) Väikene mure on ju ikka hinges...

Lisaks kõigele, jäi sellesse aastasse ka minu viimane tööpäev Tavidis. Need aastad, mis seal töötasin, on tagasi vaadates kuidagi väga kiiresti läinud. Aga oh aegu ja läbielamisi seal... :D Ja tegelikult ei saa anda 100-protsendilist garantiid, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei või iial teada..

Olengi vist olulisema siia kokku pannud.. eks emotsioone on olnud palju ja neid tuleb kindlasti veel juurde. Täna vaatasin pilte IT-aja kursakaaslastest ja olgugi, et laialiminekust on juba tükk aega möödas, on mul tunne, et see igatsus nende järele ei kao vist kunagi :) Need olid ühed vahvaimad ajad Tartus. Muidugi olid vahvad ka õpetajaajad.. aga IT-aegu ei asenda miski.

Nagu juba mainisin, veedan viimased selle aasta päevad Vändra-Pärnu liinil. Loodan selle aja sees trehvata ka kodukandi rahvast.. endisi klassikaaslasi, sõbrannasid, sõpru.. on ju jõuluaeg see, kui tihti just Vändras kokku juhtunud oleme.

Soovin kõikidele, kes siia vahest satuvad, kaunist jõuluaega armsate seltsis. Sööge kõhud punni ja meeled rõõmsaks. Veel soovin ma vahvaid elamusi aastavahetuseks ja et see vana aasta ikka meeldejäävalt ära läheks. Ükskõik siis, kes meist kus Eesti otsas seda ära saadab :) Olen mõttes ikka teiega ja loodan, et mu head soovid ikka ilusti kohale jõudsid...

Kohtumisteni :P