Elust

Paar kuud on möödunud nagu naksti ja üht-teist on vahepeal muutunud. Mõtlesin, et tulen annan natukene aru ka :)

Kõige suurem muutus meie elus on kindlasti see, et 14. mail ööbisime esimese öö meie oma päris kodus. Nüüd oleme siin juba mõnusalt sisse elanud ja hakkan rahu-vaikusega harjuma. Siin on elu nagu maal.. linnud laulavad, vihmaga on väljas värske metsa lõhn, ümberringi on vaikus ja rohelus. Enne, kui siia elamurajoon tehti, oli siin mets ja sellest ka see metsahõng. Muidugi tänu sellele on siin ka liiga palju minu jaoks neid putukaid-mutukaid, aga kannatan ära :)
Üks õhtu käisin jalutamas ja kaks kitse kappas üle aasa.. no mida veel tahta, eksole. Vaikselt kõpitseda on meil siin palju, aga oma pesa on ikka oma pesa. Meile võib vabalt külla ka tulla.

Kooliga on asjalood nii et vaikselt tegelen otsade kokku tõmbamisega. Millalgi suvel õnnestub ehk lõputöö ära kaitsta, praegu teen neegritööd, millalgi hakkan kirjutama ka.

Vahepeal said Annist-Sandrist lapsevanemad ja loodetavasti lähiajal õnnestub pisike oma silmaga üle vaadata. Muidu ükskord ta ei olegi enam nii pisike :) Ümberringi on sõbrannadel titebuum lahti läinud.. Vahepeal toimunud Maidu juubelipidustustel oli rasedaid kohal kogunisti kolm. Iseenesest on see hästi vahva ja mul on sõprade üle ainult hea meel.

Meie laps ikka kasvab ja teeb oma naljakaid tegusid. Viimase aja eluke ongi veerenud kolimishõngus (ja eeltöödes selleks), lõputöö hõngus, lapse kasvatamise hõngus (nagu juba viimane 1+ aastat) ja muud väga ei olegi. Juunis algab Maidul puhkus ja juulis tulevad minu vanemad puhkusele.
Siis ehk sõidame maale ja puha.. Mis jaanide ajal saab, ei kujuta ette praegu.

Ongi vist lühike ülevaade vahepeal toimunust. Eks kui mu elus mingeid suuri muutusi toimub, tulen jälle tagasi. Lugemisteni!

Polegi ilmvõimatu..

Oh sa poiss, hallitama läinud siin see värk!

Olen jah unarusse jätnud oma kirjatüki puhtalt sellel põhjusel, et niivõrd palju tegemisi on olnud. Lapse kõrvalt praktikal käimine on ikka mõnusalt hea päevatäide.. muuks väga aega ei jäägi.
Leidsin praegu hetke, kui laps magab ja minul tunnid ette valmistatud, ning pajatan kärmelt, mis vahepeal muutunud on...

Praktika saab järgmisel nädalal läbi. Kümme nädalat uusi emotsioone, muljeid ja kogemusi ongi seljataga. Alguses tundus küll, et lähen lõhki ja võtsin endale vist söömiseks liiga suure suutäie, kuid kui juba sisse elasin, harjusin elutempoga kenasti ära. Viis nädalat veetsin viiendas klassis matemaatikateadmisi jagades ja viis nädalat üheteistkümnendas klassis ikka matemaatikat õpetades. Kogu kümne nädala vältel olin rakkes lisaks veel kahes kaheksandas klassis arvutitunde läbi viies.
Ilmselt seetõttu, et tagasiside ja emotsioonid nõnda positiivsed olid, taipasin praktika käigus, et see ongi just see, mida ma tahaksin oma elus edasi teha. Mulle meeldib see töö ja tundub, et mul on ka annet selle jaoks :D .. kuigi jah, see mõte võib muutuda vast sel hetkel, kui saan endale klassi, kuhu enam teist korda tagasi minna ei tahaks. Eks elu näitab, kuidas asjad kujunema hakkavad.
Paralleelselt praktikaga olen ikka lapse kasvatamisega ka tegelenud ja aasta on imekiirelt selles osas möödunud. Emme olla on supervahva, olen seda ennegi öelnud :P

Haigused tabasid lõpuks meie pisikest ka, kuid õnneks oli tegemist vaid nohuga ja ühepäevase palavikuga. Oligi siiani kuidagi väga hästi läinud selles osas.
Nojah, tegelikult olime vahepeal paar päeva Tallinnas Merimetsa haiglas ka. Saime terve perega omale noroviiruse ja kuna olime just Annil-Sandril Viimsis külas, kui Miia seisund halvenema hakkas, siis viidigi meid Tallinna haiglasse, kus esimene öö oli jube, sest mul endal oli ka okseralli käsil. Õnneks tuli teisel päeval mulle juba eluvaim sisse ja jaksu juurde lapsega tegelemiseks. Sanitarid olid seal küll sellised, et võta üks ja viska teist.. jubejube.
Nüüd on see juba unustatud ja loodetavasti pikaks ajaks :)

Kolinud me veel ei ole, aga julgen öelda, et aprillis peaks see kindlasti juhtuma. Palju enam teha ei ole, aga mõtlesin, et köögimööbli võiks ikka ära oodata ja siis ei tohiks miski enam kolimist takistada. Ei viitsi väga mässata seal, kui korralikult süüa, nõusid pesta ja teab mida teha ei saa.. Asi see kuu aega siis veel oodata pole :)

Niiet, kallid sõbrad, kui oleme ära kolinud, võita hakata järjest meil soolaleival käima :D Kõik on vägagi oodatud, kes tulla tahavad :)

Muud väga muutunud polegi. Varsti algab kevad ja loodetavasti läheb millalgi soojaks ka. Märts on põnev kuu osalt seetõttu, et meenuvad emotsioonid, mis eelmisel aastal samal ajal mind valdasid ja teisalt seetõttu, et seeaasta saab neist emotsioonidest osa mulle väga kallis inimene.

Mis muud kui ilusat kevadet, kui see ükskord kätte tuleb ja lugemisteni ;)

Kokkuvõtete aeg

Ongi aeg teha väikene tagasivaade nüüd juba eelmisele aastale ja meenutada, mida kõike see endas peitis.
Oli see ju meie endi (1985-aasta) Härja-aasta.

Eelmisesse aastasse jäi minu elu kõige suurem saavutus- Miia. Esimesed kuud aastas olid täis ettevalmistusi ja põnevat ootamise aega. Väikese põngerja sünd seadis rütmi terveks ülejäänud aastaks. Minust sai emme ja minu tundemaailma lisandus tundeid, mida varem kogenud ei olnud.
Tegelikult jäi 2009-ndasse aastasse päris palju titauudiseid ka sõpradelt-tuttavatelt. Lahe!

Suvi oli erakordselt soe ja möödus minu jaoks suhteliselt kiiresti. Väikene mõttepaus- avastasin, et sel aastal ma sättisin sisse end ju Pärnus ka.. oma väikeses pesas. Üürikas küll, aga esialgu sobis see ka :)
Sügis-talvine aeg väga mingeid olulisi muutusi ei toonud. Meist said majaomanikud ja 2010-aastal saavad meist ehk juba ka päris oma kodu elanikud.

Kuskil ma väga ringi ei reisinud ja mingeid suuri ettevõtmisi ei sooritanud. Olin lapsega kodus ja tegelesin tema kasvatamisega. Küll aga õnnestus aasta jooksul vastu võtta mitmeid külalisi ja näha armsaks saanud inimesi, keda kaua näinud ei olnud. Aastale pani toreda punkti Ergo naisevõtt, millest ma ise kahjuks osa võtta ei saanud, aga eriline sündmus minu jaoks oli see siiski.
Kokkuvõttes võin öelda, et oli edukas aasta. Selles oli palju rõõmu ja erilisi hetki. Olen tänulik ka kõigile nendele inimestele, kes selle aasta väga eriliseks aitasid teha.

Mida ootan 2010-ndalt aastalt?
Tahaks kevadel ülikoolist sääred teha.. ja seoses sellega on üsna suur osa aastast ka sisustatud.
Heh, tegelikult ma loodan, et erilisi hetki toob kaasa ka alanud aasta. Rohkem üksteisemõistmist, sallivust ja armastust!

Ilusat alanud aastat, mu sõbrad!

veel selles aastas

Laupäeval, kui Rimisse üritasime minna ja selgus parkimiskoha leidmise võimalikkuse puudumine, jõudis mulle kohale, et jõulud hakkavad tulema. Inimesed teevad ikka oma jõuluostud ju viimasel nädalavahetusel :P
Mul veel jõulutunnet ei ole.. võib-olla, kui kuusk toas oleks, siis ehk võtaks asi rohkem ilmet. Loodetavasti ikka mingi tunne lõpuks peale tuleb. Need on meie esimesed jõulud kolmekesi. Seda, kus me need veedame, praegu täpselt ei teagi.. eks selgub viimasel hetkel.

Jõulude peatsest lähenemisest annab märku ka asjaolu, et mu vanemad tulid Eestisse vähe pikemaks ajaks. Võtame ette mõned sõidud Vändra kanti ka.
Täna käisidki vanavanemad oma silmarõõmu vaatamas. Boonusena sellele oli väga meeldiv, et Elen ja Kerli täna üllatusvisiidi tegid. Kerlit polnud ju ka mingi sada aastat näinud, Elenit ikka olen trehvanud. Mõlemad rõõsad ja rõõmsad, südantsoojendav oli kodukandirahvast hetkekski näha :)

Ükspäev avastasin, et mu load kaotavad 2. jaanuaril kehtivuse. Oh hullu.. olen ju oma vahtralehtedest lahtisaamist neli aastat edasi lükanud. Mõtlesin, et nüüd oleks juba liig seda jälle teha. Registreerusin ära ja täispikk laupäevane päev autoteemadel ning tehtud ta saigi. Toopäev oli meil issi-tütre-päev. Said kenasti hakkama, kuigi pabistasin küll selle pärast veits. Nüüd tuleb veel vaid load ära oodata ning "väga meeldiv" on see, et uued load saan alles 8. jaanuaril.. mis ei tähenda muud, kui seda, et 6 päeva sõita ei saa. Arusaamatu minu jaoks, kuidas saab terve töötiim korraga puhkusele minna ja mitte keegi asjaga ei tegele. Mis siis ikka.. eks peab ootama.

Ilmad läksid jubekülmaks ja sellega seoses läks jubekülmaks ka meie elamine.. lapsel päevad läbi käed jahedad ja midagi väga teha ka ei saa. Kütame küll, aga kindaid ju toas kätte ei pane. Ehk see hirmkülm läheb nüüd mööda ka millalgi.
Lootma peab, et haigused ka edaspidi meie majast mööda lähevad.
Üks selline veidikene eriline moment tabas ka meid mõni aeg tagasi. Nimelt Miia tegi iseseisvalt oma esimesed sammud (8-kuusena siis). See aga tähendab ainult seda, et aeg on ikka jubekiiresti läinud ja kauaks seda titeaega enam ongi..

Aastavahetuse veedame ilmselt Pärnus, jälgides traditsiooni ja veetes selle koos Anni-Sandriga. Praegu neil veel võimalus ise meile külla sõita, järgmisel aastal, kui neil väike paterdis majas, tuleb ilmselt meil sõit Viimsisse ette võtta.
Jõulukingid on õnneks enamik juba tehtud või tegemisel ja tõepoolest on jõulude juures kõige vahvam minu meelest just kinkide tegemine. On armas, kui kellegi südamesse sellega sooja tunde saab tekitada.

Mul ei jäägi muud üle, kui soovida neile, keda isiklikult jõuluajal ei näe, kaunist, rahulikku ja südamlikku jõuluaega ning et see aasta lõpp oleks ikka meeldejääv. Soojad ja pehmed kallistused teile, mu sõbrad :)

PS. eks uuel aastal kohtume, et teha meenutusi siis juba eelmisest aastast

Üles leitud

Nojah, ega mul ei olegi tegelikult ühtegi vabandust, miks ma pole vahepeal postitusi teinud.. Täna sain Katsi käest noomida ja siis mulle meenus tõesti, et võiks vahelduseks jälle kirjatüki vorpida.

Vahepeal on palju, palju juhtunud.. kirjutasin ju ka viimati ammu, ammu. Pikka postitust vist venitada ei viitsi.. üritan teha lühidalt ja edaspidi järge hoida :)

Miia sai 8-kuuseks ja 27ndal saab täis juba 9 kuukest. Jummaluke, kuidas aeg ikka lendab.. mäletan, kui ta oli meil alles teki sees ja siis tundus, et sinnani on maa ja ilm aega, kui ta ükskord ringi paterdama hakkab. Nüüd on see siis käes! Pean tõdema, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem rõõmu ta valmistab.. on muidugi alati valmistanud, aga rõõm läheb aina suuremaks. Emme olla on maailma parim ja mul on väga hea meel, et seda tunnet saab varsti-varsti tundma ka veel üks minu elus väga oluline inimene- Anni. Algab uus etapp elus.

Ostsime omale vahepeal maja. Sisse veel kolinud ei ole, sest tegeleme siseviimistlusega. Kui see valmis, siis tuleb veel lõppviimistlus teha, aga tahaks ikka üsna uue aasta hakul ära kolida. Kas või poolikusse majja, aga vähemasti oleks see meie päris oma pesa. Enamik tegelikult ju alustab nõnda ja aja jooksul antakse elamisele see viimane lihv.

Kes veel ei tea, siis tegelikult mul ülikooli magistrikraad veel käes ei ole. Lapsesoov oli suurem kui kraadisaamine.. aga mõtlesin, et 3 aastat seda edasi ka ei lükka ja tegemata jäi üsna vähe- lõputöö ja praktika. Seega võtsin plaani kevadel ka tarkade klubisse astuda (loe: ära lõpetada). Kooliga seoses võtsime ette sõidu Tartusse.. Kusjuures vanasti, kui üksi seda maad autoga sai sõidetud, siis ei tundunudki tee niiiii pikk, aga nüüd tundus see igavikuline. Käisin ju viimati Tartus jaanuaris.. omajagu aega ka möödas sellest. Heh.. igatahes sain lõputöö jaoks mõtted ja praktika kohapealt targemaks (teen selle VG-s) ning ühtlasi jõudsin üle vaadata mõned kallikesed. Kõiki kahjuks ei saanudki, eks teinekord.

Manni käis mul külas. Jah, lihtsalt niisama võttis kätte ja sõitis Tartust bussiga meid vaatama. Hea oli vahelduseks ka haritud ja intelligentse inimesega näost näkku suhelda. Siiani olen seda pidanud tegema ainult netiteel (kui välja arvata külaskäik Liina juurde). Jõudsime lobiseda, süüa teha, süüa, jalutada ja isegi tulevase kodu üle vaadata. Tema külaskäik pani tõdema, et on väga kurb, et vahemaa nõnda pikk on ja igal suvalisel hetkel sellist sõitu ette võtta ei saa. Pean siin endamisi edasi lootma, et Mann ikkagi kunagi otsustab, et tahab Pärnusse elama tulla.. ja siis kolib siia ka Edith.. ja nii edasi :D

Hakkasin mõni aeg tagasi jälle trennis käima. Polnud ma ju seda teinud ajast, kui kõhukaks jäin. Alustasin tasa ja targu ning nüüd juba tunnen, et endine vorm hakkab tasapisi taastuma. See on hea tunne.

Nüüd hakkab saabuma see moment, kui ma pean tegema mõttepause, et meenutada, mis veel vahepeal toimunud on. Järelikult on aeg otsad kokku tõmmata. Eluke veereb igapäevaselt väga ühes rütmis ja rutiinselt. Jõulud tulevad ja loodetavasti ka lumi koos nendega. Jõulukingid mul veel ostetud pole, aga vähemasti tegin nimekirja nendest ära :D

Lubasin teha lühidalt, seega praegu lõpetan. Ütlen "Kohtumiseni", sest tulen varsti jälle :D Seniks, olge terved ja peske käsi! :)

ohoh

Oh hissus küll, kui kaua ma pole siia kirjutanud. Olen vahepeal üsna tegusaks saanud ja pole üldse mahti kirjatükke vorpida.

Mis siis toimunud on.. enam ei mäletagi, vanadus noh! Vanemaks sain. See juhtus.
Üldiselt veereb meie eluke siin tasapisi. Teeme ettevalmistusi uue kodu soetamiseks, päris oma kodu jaoks.
Miia muudkui kasvab, vaikselt mekib juba kartulit ja varsti lisandub aina rohkem suurte inimeste toitu. Tirts on meil igavesti tragi, praegu on ta 5,5-kuune.. aeg ikka lendab küll. Hullab mööda tuba ringi ja minu päev möödub suuresti tema tõstmisega pahanduspaikadest eemale.
Jalutamas käime päris palju ja täna alustasime ujumisega. 30-kraadine basseinivesi oli 35-kraadise vannivee kõrval üsna šokk tema jaoks.. alalõug hakkas päris värisema :). Õnneks ta kisa ei teinud ja ehk järgmine kord on ta veega ka rohkem harjunud.

Aega on palju mööda läinud ja minul ei ole teile mitte midagi põrutavat rääkida. Muutusi tekitab ainult väike Miia, kes koguaeg uusi asju õpib. Mina istun ikka oma üleliigsete kilode otsas ja unistan ajast, kui mahtusin oma vanade riiete sisse.
Ei, aga ma kavatsen sinna kunagi veel mahtuda :P

Põhimõtteliselt tegin ma selle postituse vist selleks, et oleks midagi tehtud, sest nagu näha, ei sisalda see suurt midagi. Andeksi.. ma üritan meelde jätta kõik põnevad vahejuhtumised ja järgmine kord pikemalt kirjutada.
Seniks kirjutage teie, et mul oleks, mida lugeda.
Aitäh!

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Enne, kui sain emaks. (L. Tungal)