Olnust..

Üle-eelmisel pühapäeval oli vahvlipäev.. jah, oi ei mäletagi, millal mina viimati vahvleid küpsetasin. Kui üldse, siis olen ma seda viimastel aastatel teinud ainult Pärnus Rohu tänavas majas numbriga 105. Aga pean tõdema, et need veneaegsed vahvliküpsetajad on ikka kõige paremad... nendega on üsna suur oht end küll ära kõrvetada, kuid siiski tulevad vahvlid kõige paremad. Kui Pärnusse kolin, siis usun, et tassin sinna Vändrast meie vahvliküpsetaja ka ja hakkan üheks heaks koduperenaiseks, kes aeg-ajalt ikka oma perele kooke ja vahvleid teeb :) I hope so vähemasti...

Kool hakkab vaikselt lõpule jõudma. Ei mäletagi, kas olen siin varasemalt maininud, aga selle semestriga saavad ained kõik tehtud ja põhimõtteliselt ongi kooliga ühel pool. Praktika on köömes.. (mhmh, kindlasti :)). Ja ma usun, et nüüd aitab koolis käimisest.. loodetavasti naasen siis kooli tagasi hoopis ise tarkusi jagama.

Eelmise nädalavahetuse lõpul alguse saanud lumetorm kimbutas mindki. Just sellel tobedal pühapäeval olin Lõunakeskuse kontoris tööl ja sättisin end ajavaruga välja olukorda hindama, kas ikka tasub autoga sinna minna. Vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks ikkagi paarutasin ise kohale... kui ma olin esimese foorini jõudnud, siis ma juba kahetsesin oma otsust. Auto kiskus vibama, sõiduridu ei olnud ollagi, lihtsalt libisesin kuidagimoodi kohale..
Päev otsa mõtlesin ainult sellest, mis seisus mu auto Lõunaka parklas on.. ja mismoodi ma sellega küll sealt koju saan. Kliendid ikka valgustasid meid väljas toimuvast ja see ei olnud eriti innustav :)

Kell kaheksa mu kannatus katkes ja ma läksin parklasse piiluma, mis seisus mu auto ikkagi on ja kas õnnestub see ilma lumelabidata sealt kätte saada. Autoga oli okei, parklaga aga mitte.
Peale tööpäeva ja pooletunnist julguse kogumist sõitsin koju ise mõttes korrutades "pliis, ära jää kinni, pliis ära jää kinni :)".... ja ei jäänudki... kuni kodu juures hoovi keerates ikkagi lumevalli kinni jäin. No hea, et niigi läks, sest õnneks olid Mann ja Massi minutiga kohal ja koos õnnestus auto miskitmoodi maja taha ära parkida. Seal ta nüüd siis seisab nukralt lume all ja koos ootame vihma, mis ta seal alt välja päästab.. või siis Maitu, kes lumelabidaga auto välja kaevab.

Nädal on juba poolepeal ja see on hea. Eile käisin üle mitme aasta hambaarsti juures. Jah, ma tean, et tegelt peaks ju iga aasta käima, eksole, aga ma mõtlen, et kui vajadust ei ole, milleks ma siis lähen end piinama. Veendusin, et see on ikka üks ebameeldiv koht, isegi, kui mulle seal ebameeldivusi ei tehta... õnneks olid kikud korras, nagu ka eelmistel kordadel. Loodan, et nad vapralt edaspidigi vastu peavad. Tasuta saadud arstivisiidid tuleb ikka ära kasutada :)

Homme lähen tööle ja peale tööpäeva sõidan Pärnusse (peale suuri kaalutlusi). Ei suutnud ette kujutada, mida ma terve vaba nädalavahetuse siin Tartus ikka teeksin. Pärnus ei tee muidugi jälle midagi kasulikku, aga vähemasti saab mõneks ajaks teise keskkonda. Vot niiviisi..

Mis siis veel?
Eelmisel reedel oli Tavidil väike üritus klubi-restoranis Gläm. Blokkisin, mis ma blokkisin, aga läksin ikkagi sellest osa saama ja tegelikult oli väga vahva. Sõin toite, mida ma ilmselt rohkem enam kunagi sööma ei lähe, ja nautisin head seltskonda. Natuke kurb on ka, et detsembriga minu töö Tavidis ühele poole saab.. aga kes teab.. keegi ju ei kinnita, et ma sinna ei naase :)

Nüüd lõpetan küll, sest olen vist tasa teinud mõningase vaikusehetke siin..
Olge vahvad ja süütage pühapäeval ikka väike küünlaleek ka :)

Natukeseks taas siin

Nädalavahetusel käisime lõpuks ära Soomes. Kui sõit nii palju ei väsitaks, siis oleks kõik päris okidoki. Reede lõunal Tartust Tallinnasse ja õhtul paar tundi laevasõitu. Pühapäeval kaks korda rohkem laevasõitu... muidu oli vahva ja üsna kurnav end toidust punni süüa.
Pühapäeva öö saatsime mööda Anni-Sandri uues üürikas koos nende hullumeelse kassiga. Ja no tegelikult oli ka see superlahe, et nendega üle pika aja jutustada sai. Jääb ju üsna väheseks neid kohtumisi.. Rõõm on näha, et noored ikka veel roosad-rõõsad ja rõõmsad on :)

Esmaspäeval ma kooli jälle ei jõudnud (aga ega süümekaid ka ei ole), ilmselt ei jõua veel nii mõnedki esmaspäevad.
Eluke veereb töötähe all, kusjuures mida aeg edasi, seda kurnavamaks see muutub. Õnneks ei ole palju jäänud ja 30. detsembrist lähengi ära puhkusele :) Ei jõua kohe ära oodatagi. Mõnes mõttes on tööl ju tore: igasugu kirevat seltskonda käib meil sealt läbi.

Nädalavahetusel (või õigemini juba neljapäeval) sõidan ära Pärnusse ja üritan esmaspäeval Tartusse tagasi jõuda. Tuleb nautida veel ühe vaba nädalavahetuse rõõme, sest järgmine nädalavahetus on töö-töö ja veelkord töö.
Tegelt läheb aeg jube kiiresti, varsti on jõulud käes ja uus aastagi, Pühvli (või Härja) oma siis nüüd (meie aasta :)). Oodata on nii mõndagi.

Pühapäeval olevat meil siin Tartus väikesed Mardid käinud, mina neid ei näinudki, aga Mann sai kommi jagada ja hea tädi olla. Loodetavasti kadripäeval olen ka Tartus ja saame koos laulu-tantsu vaadata.

Ega muud ei olegi. Panen jälle punkti ära ja oh ei teagi, kui kauaks seekord :)